Elurõõm
Eve Kivi: “Aga miks peab vananema?”
Lea Arme

Mismoodi nad seda teevad, mõtlen - naised, kes ei vanane? Mida nad söövad ja joovad, kas neil polegi muresid, kas nad iialgi ei heida meelt?
Kohtume Eve Kivi tööpostil Kanal 2 majas, kus ta telejaama algusaastast peale reklaamitoimetuses ametis on. Kuni omaetteolemiseks kohta otsides koridorepidi käime, mõtlen ajale, õieti sellele, mis ta meiega teeb: kortsud ja kanavarbad, kaaluprobleemid, väsimus, vereringehäired, reumatoidartriit... Kindlasti veel tuhat muud muret ja häiret, mis jätavad oma märgi inimese olekusse, välimusse, mõttelaadi ja eluviisi. Evel ei paista nimetatud probleemidest aimugi olevat. Kas ta on ehk enda jaoks peatanud aja halastamatu kulgemise kusagil kolmekümnendates?
Eve naerab lõbustatult, kergel kurinal. Kujutan ette, et kõnealune teema on talle ammuilma tüütuks muutunud, kuna tõenäoliselt pole kedagi, kes selle puutumata jätaks.
“Minu meelest ei peaks ükski naine vähemalt viiekümnenda eluaastani vananemise pärast üldse muret tundma,” ütleb ta. “Elu ju neljakümneselt alles hakkabki!”
Miks see meil siis valdavalt vastupidi on? Miks suur osa eesti inimesi on neljakümnendaks eluaastaks juba “äärest kulunud”, ja seda isegi mitte niivõrd välise fassaadi kui just sisemiste hoiakute poolest?
“Ma ei tea,” ütleb Eve Kivi pärast mõttepausi, “olen ka ise selle üle imestanud. Meil on neljakümneaastane naine enda naisena mõttes juba vaata et maha kandnud. Mees ja lapsed on olemas, pesa on punutud, rada sisse tallatud ning see tundub olevat sageli ainus ring, kus elada ja funktsioneerida. Kui sellega rahule jäädaks, oleks ehk veel pool häda, aga enamasti ei olda ju sisemiselt rahul, lihtsalt suhtumine on umbes selline, et ah, mis mulle, vanale inimesele, enam vaja... Vanale inimesele?! Kurat on põrgus vana, mitte meie! Kui neljakümneselt endale kriips peale tõmmata, siis tähendab see, et elu on läbi. Mul on väga kahju neist, kel nii lühike elu on...
Minu enda kõige parem periood, pean ütlema, oli 35ndast kuni 55nda eluaastani. Siis oli mul kõige rohkem energiat, mägesid oleks võinud paigast liigutada! Ja mulle tundub, et nägin just siis ka kõige parem välja.”

Ilu
“Mulle meeldivad ilusad inimesed,” ütleb Eve Kivi. “Ja igas inimeses on ilu ju olemas, see tuleb vaid üles leida ja välja tuua. Mis on ilu? Vaataja silmades, eks ole, aga sügavamalt võttes - kooskõla ja harmoonia. Need on niisugused kategooriad, mis toodavad rõõmu ja rahulolu, tõstavad meeleolu ja enesetunnet ja teevad lõppkokkuvõttes maailma paremaks. Seda peaks rohkem väärtustama, sest kõik, millega inimene kokku puutub, jätab ju temasse mingi jälje, sõnumi. Kui oled pidevalt ümbritsetud inetutest asjadest, lõikavatest värvidest, räpasest olmest jne, muserdab see kõik su viimaks lihtsalt ära. Sa ise ei pruugi sellest endale aru anda, aga see toimib!
Ma pean väga lugu naistest, kes endast lugu peavad. Minu ema näiteks oli kaheksakümneaastane - muide, seda keegi ei uskunud, isegi arst küsis minult mitu korda üle, et KUI vana ema ikka on -, aga pani oma välimusele ja tervisele endiselt rõhku. Oli õbluke ja graatsiline nagu baleriin, aga ei lasknud end midagi niisugust sööma meelitada, millest liigseid kaloreid karta olnuks.
Maailmas on nii palju ilu. Mul on vedanud, olen saanud ringi käia, palju reisida, näinud erinevaid maid ja rahvaid, puutunud kokku paljude kultuuridega. Kui sul on olnud õnne olla koos inimestega, kes oskavad ja julgevad elust rõõmu tunda, siis õpid ise ka midagi.”

Tervis
“Ma ei ole elu jooksul tervisega eriti kimpus olnud. Lapsepõlves ja keskkooli ajal tegin kõvasti sporti, kergejõustikku, kindlasti andis seegi edasiseks hea baasi. Võimlen pidevalt, ma ei saakski muidu, sest vigastatud selgroolüli - mälestus raskest autoavariist kaheksakümnendatel - tahab toetamist.
Mis söömisse ja joomisse puutub, siis enamasti tean, mida endale luban, mida mitte. Organism on mul tark, annab alati märku, kui miski tasakaalust välja hakkab langema... Ma ei joo ega söö midagi, mis mulle halvasti mõjub. Esitlustel ja koosviibimistel jätan esimesena pakutava - vahuveinid, aperitiivid jms - alati vahele, võtan parem klaasi puhast vett. See võib küll olla etiketi suhtes halb, aga miks peaksin millegi nimel iseendale halba tegema?! “

Armastus
“Minusse armuvad ikka veel minust palju nooremad mehed. Võib-olla on see mu traagika, et omaealistega ei teki midagi, nemad elavad hoopis teises rütmis, minu tempole ei peaks nad vastu. Ma ei huvitagi neid, peab ütlema, me elame niivõrd erinevas sfääris... Mine tea, ehk on mul tõesti ebaeestlaslik temperament... Ma ei häbene öelda, et olen armunud, et ma tõesti tahan kedagi kogu oma ihu ja hingega - need tunded ei ole kuhugi kadunud, need ei ole minus surnud! Kas peaksin need maha salgama? Aga, lubage küsida: miks?
Armastada võib paljusid, aga üks on see PÄRIS. See kõige suurem, kõige tugevam, kõige kestvam - nii tõeline, et kestab üle ilmaääre... “

Võluvägi
“Pärast poja sündi 1966. aastal vaevlesin liigesehäda käes. Vene keeles on haiguse nimi purssiit, ma ei teagi, mis see eesti keeles on, aga algas see vasaku jala varbavaluga, kuigi viga lõi tegelikult paremasse põlve. Vesi tuli sisse, tohutud valud, ma ei saanud jalga rohkem painutada kui vahest 30kraadise nurga all. Eks ma sain külma, noore inimese asi, kasukas oli küll seljas ja pikad saapad jalas, aga eks põlved olid ju paljad ja see kliima on meil siin ju, näete ise, missugune! Käisime Ants Antsoniga (abikaasa - toim.) Seppo kliinikus, seal öeldi, et mul on luutuberkuloos ja ega siin midagi aita, ehk ainult lõikus. Ütlesin Antsonile, et lähme siit kohe minema, sel mehel on endal luutuberkuloos - miskipärast olin absoluutselt kindel, et minul seda nüüd küll ei ole! Ja siis juhtis saatus mu ellu imelise inimese - tänapäeval nimetame niisuguseid sensitiivideks, ravitsejateks, maatarkadeks -, kes pani käed mu põlve peale, silitas ja paitas, ei mäleta enam, pool tundi või kauem, ja siis ütles nagu Jeesus halvatule: tõuse ja kõnni! Umbes nii, sest ma tõmbasin oma kolm kuud kange olnud ja põrguvalu teinud põlve endale vastu rinda nagu niuhti!
See daam, rootsi keele õpetaja, nüüd on ta muidugi juba surnud, ei parandanud mitte ainult mu jalga - ta muutis kogu mu maailmanägemist, looduse- ja iseendatunnetust. Ma olen talle selle eest tohutult tänulik.”

Loe edasi Kodutohtrist!