Tõnu Aav: “Iga päev alaku lapseliku sära ja imetlusega.”
Ita Serman
“Mul on alati hea meel nende inimeste üle, kes suudavad endaga kaasas kanda lapsepõlve, kes ärkavad hommikul, rõõmus naeratus näol,” naeratab Tõnu Aav ka ise rõõmsameelselt.
Alanud suve päevad on Aaval samuti tegemist täis. “Mul on suvila juures tohutu koorem mulda, ja see kõik tuleb kähku laiali laotada,” teatab ta siiski
rõõmsameelselt.“Mina pean puhkepäevi, mitte puhkust,” sõnab Tõnu Aav suure suve hakul. “Päeva või kaks võin niisama ära kannatada, siis hakkab mulle tunduma, et midagi peaks nagu tegema.”
Viimati tegi ta asbesttorust hästi suure rulli - et värskelt laotatud mullal muru paremini tärkaks. Natuke varem ehitas ta valmis oma suvekodu - algusest lõpuni.
“Ma ei ole maju ehitanud just eriti palju,” teatab Aav, asjade edaspidist käiku silmas pidades. “Aga mulle nii õudselt meeldib kopsida ja saagida.” Nii ta siis kopsides mõtleski mõnda aega näiteks selle üle, kuidas tekivad majale aknad. “Ja välja mõtlesin - et küllap on vaja panna prussid, siis ülemised ja alumised talad ja nende vahele lauad,” kirjeldab ehitusmees, kuidas ta need prussid-talad-lauad siis jälle lahti võttis ja taas kokku klopsis. “Kahest küljest meeldib maja mulle igatahes väga,” sõnab ta rahulolevalt. “Kahest küljest jälle nii väga ei meeldi.” Aga neid ei pruugi nii väga vaadata ka. Jäävad teised metsa varju pealegi.
“Sinna, kuhu pidi tulema garaaž, tegin hoopis toa. See osa jäi nagu madalam,” kirjeldab ta lustlikult oma seitsmel erineval tasapinnal asuvat suveelamist.
Ent garaaž?
“Garaaži polegi. Auto on harjunud suurema osa ajast väljas olema niikuinii, mis tal seal õue pealgi viga seista.”
Nii see müttamine seal mere ääres vähehaaval käib. Ja ega kõik pruugi jääda hoopiski sedasi, nagu parasjagu on. Sest mõnus vaheldus annab pealegi tubli annuse elujõudu.
Vahekord polkovniku lesega on paranenud
Kui mõni unetu on juhtunud varahommikul kell kuus nägema üht jalgratta seljas Pirita poole kihutavat meest, võib olla kindel: see on Tõnu Aav.
“Eks see meie kellaaeg ole ju ka sätitud nii, et kell viis hommikul on juba täiesti valge ja magada ei saa niikuinii,” on Aav osanud ebameeldiva asjaolu endale meeldivaks muuta. “Varahommikul on linn täiesti tühi, Kadrioru park särab päikeses ja kui sa siis piki mereäärt Pirita poole sõidad - seda imelist tunnet on raske millegagi võrrelda.”
Pealegi oskab Aav hinnata liikumisest tõusvat tulu - pärast mõne aasta tagust südame pärgarterite laiendamist eriti. “Hakkasin tookord rinnakorvis tundma ühtlast tuima valu,” meenutab ta ebameeldivaid vaevusi, mis lõpuks arsti juurde viisid. “Arst ütles, et tuleb haiglasse tulla. Mina vastu, et ei saa: sel päeval on proov ja siis jälle esietendus… Arst lõikas jutu poolelt sõnalt katki: täna kell kaks! Vaat siis olin ma kaunis kohkunud küll,” lähevad Tõnu Aava silmad nüüdki otsekui hirmust pisut ümmargusemaks. “Sellist elulõpu ähvardust olen ma tundnud ükskord veel,” muigab ta siis. “Kui mul kõrge veresuhkur avastati. Lahkusin arsti juurest samuti teadmisega, et ega nüüd enam palju ole jäänud.”
Ent tookord, kui ta südamega haiglasse pandi, juhtus seal tagatipuks üks kaastundlik patsient olema. “Hakkaski mulle rääkima, et näe, nüüd on kõik näitlejad järgemööda ära surnud ja teie ka veel siin ja ega see asi ikka heaga lõpe küll… Õnneks juhtus seal parasjagu ka üks arst olema. Ta seletas mulle veetorude põhimõttel kähku ära, mida see pärgarterite laiendamine tegelikult tähendab. Rahvasuus on ju levinud arvamus, et veresooned nagu puhutakse läbi. Aga ei seal puhuta ega pumbata tegelikult midagi, muidu oleks patsiendid juba ammu teises ilmas,” võib Aav nüüd tagantjärele muiata.
Tagantjärele on ta teise pilguga hakanud vaatama ka polkovniku leskedele. “Olen ju “Polkovniku leses” ise kaasa teinud ja koos teistega naernud, kuidas mõni
inimene endale paaniliselt haigusi otsib. Aga eks sellega ole nii nagu paljude asjadega elus: mille üle esialgu naerad, tuleb sulle endale hiljem ringiga tagasi.”
Energia tuleb imelikest asjadest
“Ei, mulle see amet ikka meeldib,” jõuab Tõnu Aav teatriarmastuse ja näitleja elukutse üle arutledes tegelikult juba teada otsuse juurde.
“Kui ma koolipoisina Tootsi mängisin (ja kui Kiir oli lapsepõlvesõber Aarne Üksküla, Teele - Meeli Sööt, Köster - Ivalo Randalu, Tõnisson - Andres Vihalem) meeldis mulle rohkem vist see tähelepanu - kui teisel pool tänavat tüdrukud hõikasid: näe, Toots läheb!” muigab Aav tagantjärele. “Aga aastad tõid teadmise, et peamine selle elukutse puhul on siiski Suur Teatriarmastus. “Mida ma enda juures ka kohati märganud olen,” teatab ta eht tõnuaavalikult. Arutlused, et elukutsevalikul võinuks otsustavaks kujuneda ka näiteks kirg itaalia keele või laulmise vastu, selleks korraks sinnapaika jäävadki.
“Kui inimesel on suur mure, tekib vahel otsekui kompensatsiooniks mingi põhjendamatu ülemeelikus - muidu lähed lihtsalt lolliks. Teisalt olen viimasel ajal lugenud, et inimene peab kogu aeg positiivselt mõtlema ja ikka rõõmus olema. Mina leian, et see ei ole võimalik. Mina ammutan oma energia sageli rohkem vihast,” lausub Aav pisut ootamatult. “Seda on imelik rääkida, aga mind võivad vahel vihale ajada väga imeliku asjad. Mõnikord ma isegi mõtlen mingi olukorra välja. Mis ajab mind nii kohutavalt vihale, et tahaks karjuda. Ja pärast hakkab kergem.
Iseenesest ju Eesti nii kirevas elus vihastamiseks põhjuse otsimine erilist peavalu tekitada ei tohiks?
“Ma olen selles asjas ikka püüdnud kasutada üht vana meditatsiooni: “Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan. Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.”
Lapseliku rõõmuga
Lapselikku siirast rõõmu näib Tõnu Aav kogu hingest nautivat. “Kui abikaasa veel elas, ei õnnestunud meil absoluutselt tülli minna,” toob ta põhjuseks tubli annuse lapsemeelsust. Mis peale kõige aitab paremini mõista huumorit.
“Kui mu keskmine poeg oli veel väike, ärkas ta hommikul alati sellise näoga, nagu õhtul oleks üks tore jutt pooleli jäänud ja nüüd peaks seda kibekähku edasi rääkima,” meenutab Aav soojalt. “Lapse hommik algab ju üldse imetluse, sära ja naeruga. Kui seda saaks õppida, aitaks see elada ka täiskasvanuil.”
Õigupoolest on tubli annus lapselikku siirust ja tõsimeelsust ju ka Śvejkis.
“Olen kuulnud jah, et mind selle tegelaskujuga pisut samastatakse,” imestab Aav, et näitleja vananedes ei pruugi tema tegelaskuju seda teha hoopiski.
Edasi loe Kodutohtrist!