Johannest on meile tarvis
ÜLLAR ENDE
Selle vintske mehe sees käib nagu igimootor, mis lihtsa äraolemise lusti ei ihka. Aastakümneid filmirežissöör ja näitleja, nüüd riigikogulane ning teatri- ja telenäitleja Kaljo Kiisk tunneb veel 75aastaseseltki end tervena nagu purikas, kui nohu või mõni pisike mootoririke välja arvata.
Laupäevaõhtuti on ta Johannes Õnne tänavast, kes lausub lahkesti justkui meilegi: “Sisse-sisse, uks on lahti!”
Enamik 75aastasi seab ammu elu oma suva järgi. Kaljo Kiisale aga tuletab kell iga minut meelde, et kuskile on tarvis jõuda ning kellelgi on teda tarvis. “Sellist
momenti, kus hakkad mõtlema: “Armas aeg, mul pole
eriti midagi teha!”, ei mäleta pikka aega. On kuidagi välja kujunenud nii, et kogu oma
teadliku elu olen hooajaliste ülesannete või mingisuguse pideva ametikesega seotud
olnud.”Oma elujõust rääkides mõtleb Kaljo Kiisk ka vanematele. “Vaat selline elurütm on nähtavasti mind kujundanud. Aga see on ka vist geenides, sest mu ema ja isa olid väga töökad inimesed, mõlemad pärit jõukast talust. Ema pidas kooliõpetaja ametit Jõhvis ja Toilas. Tema sünnipaigas Toilas olen ka mina sündinud. Isa oli väga tugev tehnikamees ning töötas põhiliselt põlevkivikaevandustes. Elasime pikka aega Sillamäel, mis oli imeilus koht - ei olnud ühtki suurt maja. Sinimäed kohe sealsamas külje all…
Majast eemal oli meil väike aiamaa. Ikka võeti väike Kaljo käekõrvale, nii väike, kui ta oli. Rohimine ja kõik muud igapäevased tegemised - töö oli väiksest peale elu lahutamatu osa, mida ei müstifitseeritud ega kardetud, see oli elu loomulik kulg.”
Kaljo oli kolmanda klassi poiss, kui sugulased taas pühade ajal külas olid. Laua ääres käis jutt ka suitsetamisest ja napsuvõtmisest. “Isa suur suitsumees polnud… Siis ta pöörduski minu poole: “No kuulsid nüüd, mida onud ja tädid siin räägivad, mõnel suits suus, sinu isal ka. Ole hea poiss ja katsu, et sina seda junni suhu ei pane!” Sellised õpetused käisid kodus nagu muuseas, mitte ähvardusega, vaid olid igapäevased nagu “tere-tere”.”
Väiksele Kaljole jäid isa sõnad meelde, aga õpetussõnadena ta neid ei võtnud. Esimese suitsu pani ta ette kaheksateistkümneselt. “Ikka lihtsalt niisama: noh, proovime! Kahjuks hakkas esimene suits teist nõudma, teine kolmandat ja nii see läks,” meenutab Kaljo Kiisk. Kolmkümmend kaks aastat suitsu kiskunud filmimehe tervis oli õnneks tipp-topp. Parajasti oli käsil filmi “Surma hinda küsi surnutelt” lavastamine. Huvitav ja tõsine töö, kõik läks rütmikalt, head näitlejad, enesetunne hea… Oli varakevad ning võttevabal ajal läks Kaljo Kiisk suvekoju Võsule. “Seal on minu naise vanemate maja, suur krunt, mis on tarvis igal kevadel ära riisuda. Vaat seal ma siis lehti kraapisin, endal Priima suus, ja korraga tundsin, et lahtisest aknast tuli tuulega kohvilõhna. Mul on see täpselt meeles,” räägib Kaljo Kiisk nagu lõhnavast filmistseenist. “Panin siis rehaotsa maha, võtsin sigareti suust, tõmbasin veel kord ninna kohvilõhna; lasin kaks sõrme lahti, Priima kukkus jalgade ette, kustutasin selle jalaga mulla sisse ja ütlesin: “Kõik, aitab!” Ei mingeid vandeid ega põlvili laskumist. Ei mingit valu, vaeva ega käte värisemist. Kolmandal päeval küsis abikaasa: “Issand, kas sa ei suitsetagi?””
Kui režissöör Kiisk esmaspäeval tööle läks, ütles ta oma filmi direktorile ja operaatorile küllap uhkelt: “Näete, mina enam suitsumees ei ole!”
“Me jätame ka maha,” kostsid nood.
Kaljo Kiisal on paljude otsustamistega nii olnud: lihtsalt mõttest käib läbi: “Hea küll, aitab.”
“Täpselt samamoodi jätsin napsuvõtmise ära. Ei mingeid tseremooniaid, päevakavasid ega paktide allakirjutamist,” ütleb mees, kes kaheksateistkümneselt hakkas väikest viisi ka vägijooke proovima. “Jah, ma pole ingel olnud ja valetada ei maksa. Olen ikka päris asjalikult napsu võtnud. Mind kutsuti pidevalt igale poole, sest teati, et kui Kaljo võtab, ei lähe ta tigedaks ja on mõnus olla. Olin üks viimaseid mehi laua ääres. Siis hingasin sisse, tõmbasin silmad veega üle ja tundsin, et ei olegi midagi hirmsat. Ja mis siin salata - ka tööajal sai teinekord võetud. Aga ma pole maoli rentslis olnud ja ka pohmellikordi võin ühe käe sõrmedel üles lugeda. Jumal tänatud, et ei olnud vaja pead parandada, mis oleks pannud jälle seda pattu tegema.”
Nüüd juba aastaid ei võta Kaljo Kiisk kanget kraami suu sissegi. Tal on täpselt meeles ka see ei-ütlemise päev.
Aastate minnes hakkab mootor ikka siit-sealt logisema. Kaljo Kiisale aga tähendab tõbi enamasti vaid nohu. “Pealt paistan kidur mees, aga sisemiselt olen võrdlemisi tugevavõitu,” ütleb mees nagu vintske kadakas. “Kõik on tänu sellele, et juba väiksest peast hakkasin sporti tegema. Algkoolis käisin talvel iga jumala päev suuskadega koolis, kümme kilomeetrit edasi-tagasi. Ka kolmekümne üheksandal aastal, kui oli ikka nelikümmend kraadi, oli Kaljo kõpsti koolis. Läkiläki peas, kampsun seljas, kindad käes, ja polnud midagi.”
Noorkotkaste suusameistrist sai Rakvere gümnaasiumi korvpallimeeskonna kapten ning küllaltki hea poksija Virumaal. “Kõigil nendel ettevõtmistel peab ka pea juures olema - ei tohi üle pingutada. Kui targasti teha, siis organism võtab endale kasuliku: siit läheb tugevamaks ja sealt läheb tugevamaks. Need spordialad muudavad reaktsiooni kiiremaks ja täpsemaks; peale selle oskad inimesele silma vaadata, kui temaga räägid…”
Kaljo Kiisk vaatabki. Noore sportlase aeg on ka vana mehe silmadesse jäänud.