Omal jõul
Anneli saab hakkama
Piret Meresma

Anneli pole kunagi iseseisvalt käinud, tal on raske rääkida ja ka käed ei liigu päris nii, nagu peaks. “Mul on sünnitrauma. Siia ilma tulles ma ei hinganud ja selle tagajärjel tekkis ajukahjustus,” selgitab ta. Õues liigub ta ringi Eestis veel kahjuks suhteliselt haruldase elektriratastooliga, kodus saab hakkama karkudega, sotsiaalkeskuses on tema abiliseks rulaator. “Kodus tulen endaga toime,” kinnitab pisikest kasvu õbluke naine. Ka esimesel korrusel asuvasse korterisse ja sealt välja saab ta omal jõul. Isikliku abistaja Saima Maandi abi läheb Annelil vaja siis, kui ta näiteks Tallinna tahab minna. Sest rongi ja bussi Anneli ise ei pääse.

Nukud haigetele lastele
Aastaid tagasi tegi Anneli palju käsitööd. “Heegeldasin ja tikkisin, kudusin ja õmblesin. Vene ajal oli ju nii, et invaliidsuspensioni saamiseks tuli paar aastat tööl käia, heegeldasin siis UKUle õlasalle. Aga kuidagi on see aeg ümber saanud.”
Õmblemisega tegeleb Anneli praegugi. “Aga see on niisama, mitte raha eest,” kinnitab ta. Tänavu veebruaris käivitas Keila KIWANIS klubi koos Keila Sotsiaalkeskusega projekti “Dolly”. Dolly on ilma näo ja riieteta kaltsunuku keha, mida jagatakse haiglasse sattunud lastele. Lapsed saavad nukule ise näo ja riided teha, nuku peal tutvustatakse väikestele patsientidele ka neile tehtavaid protseduure.
Tahaks rännata
“Eks see oleneb muidugi inimese tüübist - mõni on rahul kodusistumisega. Mina ei suudaks küll enam niimoodi nelja seina vahel kükitada! Nädalas on võib olla paar sellist päeva, kui ma väljas ei käi.”
Omal ajal on ta küllalt kodus istunud. Tahtis lasteaeda, aga ei saanud. Oli koduõppel. Vahelduseks harvad käigud koos vanematega Keila-Joale või Tallinna Loomaaeda. “Kolm korda olen emaga Musta mere ääres ravil käinud, seal oli hästi mõnus,” meenutab Anneli. “Kahjuks oli mul sel ajal väga tihti angiin ja seepärast ei lubanud arstid mind merre. Ujuda ma ei oska praegugi, aga hea meelega solgerdaks niisama…”
Invaühinguga on ära käidud Soomemaal - Seinäjoel õnnestus Annelil esimest korda elus soome sauna mõnusid maitsta ja elektriratastooli katsetada. Kuna Anneli on nii Puuetega Naiste Ühingu kui Eesti Lihashaigete Seltsi liige, tuleb tal sagedasti Tallinnas ja Tartus üritustel käia.

Nurka nutma ei lähe
Halvustavat suhtumist pole Anneli kunagi tunda saanud: “Mina ei ole üldse huvitav, aga mu tool on see, mis pilke tõmbab. Et ise liigub ja… ega inimesed sellist elektrilist riista ju iga päev näe.” Eesti inimene on tema sõnul küllaltki abivalmis: “Tegelikult olen ma juba ise sihuke, et kui vaja, siis küsin abi, ei jää ootama. Ja kui üks ei aita, siis palun järgmist. Sellepärast küll sõit seisma jää, et ma põen, kui keegi ära ütleb!
Ma olen saanud enamjaolt kõik, mida olen tahtnud. Küll suurte pingutustega, aga ikkagi. Peab lihtsalt kannatlik, optimistlik ja visa olema.”

Edasi loe Kodutohtrist!