Liivi Vahter - uhke ja tagasihoidlik seikleja
Tiiu Talvist
Kui tihti nuriseb terve inimene tegelikult üsna tühiste eluprobleemide üle?
Kui tihti arvame end oma koorma alla nõrkevat ja kui tihti süüdistame oma hädades
teisi - lähedasi, tuttavaid, linnavalitsust, riiki? Selle üle, missuguseid eluväärtusi Liivi Vahter oma elus raske nägemispuude kiuste (võis siis just tänu sellele) avastanud on, jääb vaid imetlusega pead vangutada.
“Oh, kuidas mulle ei meeldi endast rääkida,” ohkab Saaremaa Puuetega Inimeste Koja juhataja Liivi Vahter südamest. Aga puikles mis ta puikles, intervjuu andmisega jäi ta lõppude lõpuks siiski nõusse.
Liivi on eluaeg pidanud leppima sellega, et tema maailmapilt pole selline nagu tavalistel inimestel. Kui lähedale näeb ta umbes 20% normist vähem, siis kaugelenägemine on pärsitud 90% ulatuses. “Ma ei oskagi seletada, mismoodi näen - ma pole ju kunagi teistmoodi näinud ega tea, kuidas see olla võib,” ütleb ta ja proovib seletada, kuidas talle paistavad kaugemalt kätte küll inimeste siluetid, kuid nägusid ta eristada ei suuda. Samuti sunnivad silmad teda hoiduma ereda valguse eest.
Järsku ta muigab. Ainus probleem, mis teda, või õigemini tema tuttavaid vaevavat, on see, et Liivi paistab olevat äärmiselt uhke naine. Tuttav tuleb tänaval vastu ja ütleb tere, aga Liivi ei tee väljagi. Tähendab - uhke.
“Need, kes mind rohkem teavad, tulevad lähemale või hüüavad siis üle tänava: “Tere, Liivi!” Siis ma tunnen nad ära küll,” räägib ta ja leiab teema lõpetuseks, et ega pooltuttavatele pole mõtet asja seletama hakata ka. Arvaku siis, mida paremaks peavad.
Väike seikleja Tartu rongijaamas
“Vanemad olid minu puude enda jaoks ilmselt sedavõrd teadvustanud, et nad ei hakanud mind ülearu hoidma. Pidin kõik tööd ise ära tegema ja praegu olen ma neile selle eest väga tänulik. Tänu sellele ei ole ma ehk omandanud seda, mida kutsutakse õpitud abituseks,” ütleb ta mõtlikult.
Ju oli vanematel teda sellevõrra lihtsam kooligi saata - pisike saarlanna pidi Tartus nägemispuuetega laste koolis omadega algusest peale ise hakkama saama. “Ega see olnudki minu jaoks siis mingi probleem ja arvata võib, et sain sellest ajast hilisema eluga toimetulemiseks hea kooli,” arvab ta.
Siinkohal mõtleb Liivi oma kadunud emale - küll tal võis raske olla oma ainukest last kolme kuu kaupa koolivaheajaks koju oodata. “Tol ajal oli selline kohustus, et puudega lapsed tuli erikooli panna. Aga olen täiesti kindel, et emal oli palju raskem mind ära saata kui minul oma puudega elada,” ütleb Liivi. Ja kahe tütre emana teab ta, millest räägib.
Ei tea, kas seegi on osa tema seiklustest, aga hiljuti otsustas ta astuda Tartu Ülikooli Avatud Ülikooli psühholoogiat õppima. “See on ala, mis on mind juba ammugi huvitanud,” valgustab ta. “Nojah, eks selliseks asjaks peab ettevõtlikkust ja julgust vist pisut rohkem olema kui inimestel tavaliselt on,” ütleb 40aastane tudeng ise ja arvab, et äkki on selles süüdi esivanemate geenid: nii Liivi vanaisa kui vanavanaisa valinud rahvas omal ajal Maasi vallas vallavanemaks.
“Kui inimesel tervis käes, on see kõige suurem varandus. Kui oled puudega, siis on nii palju asju, millega pead arvestama - ja kui sul just väga hästi ei lähe, on ka tööd väga raske saada,” mäletab Liivi omast käest seda, kuidas temagi kord tööturul ennast siia ja sinna pakkumas käis.
“Hakkasin otsima, mida pimedad inimesed võiksid teha - nad olid siin kõik ilma tööta. Sõlmisin soomlastega sidemed ja peagi tuli Soomest külla inimene, kes õpetas meid vitspunutisi tegema.”
Liivil on hea meel, et kümnest tollasest kursandist on nüüdseks punutisi tegema jäänud koguni kaheksa. “See töö on andnud juba kaheksa aastat pimedatele inimestele võimaluse oma pisikesele pensionile lisa teenida. Ja vähemalt Saaremaal on meie tehtud punutiste järele üsna suur nõudmine,” on ta uhke.
Õnneks õppis Liivi ka ise tookord punumistöö selgeks, nii sai ta pärast haiglast koondamist terve aasta sellega leiba teenida. Kuni viis aastat tagasi tehti talle ettepanek asuda Saaremaa Puuetega Inimeste Koja etteotsa.
“Ega ma alguses julgenud seda kohta vastu võtta…” muutub Liivi jälle tagasihoidlikuks nagu meie jutuajamise alguses, ent lisab siis: “Lõpuks ikka julgesin. Ja kui sel ajal tegutses koja tiiva all kuus erinevate puuetega inimeste organisatsiooni, siis nüüdseks on neid täpselt poole rohkem, reumaühing on veel moodustamisel. Tähendab, selliseid organisatsioone on inimestele vaja.”
Liivit rõõmustab, et puuetega inimesed on võrreldes varasemaga tublisti muutunud: kui enne oli nende hulgas palju kibestunud ja eluga pahuksis inimesi, siis nüüd julgevad nad juba rohkem kodunt välja tulla, saatusekaaslastega koos üht-teist õppida ja ette võtta. “See on parim rehabilitatsiooni vorm: koos käia, midagi teha, samas oma muredest rääkida. See on nagu eneseabi klubi! Kõige paremini oskab edasielamise soovitusi anda ju see, kes ise sama asja on läbi teinud,“ on ta veendunud.
Edasi loe Kodutohtrist!