Elurõõm
Eino Baskin: “Ümbritsevat ei maksa liig tõsiselt võtta”
Ita Serman

“Ma olen parandamatu optimist,” teatab kolm infarkti läbi teinud ja nelikümmend päeva teispoolsuses viibinud Eino Baskin heatujuliselt.
“Olen püüdnud kõike enda ümber toimuvat võtta võimalikult rahulikult. Elu lihtsalt sunnib selleks,” sõnab Baskin. “Teisalt - on rida asju, mida ma teha ei tohiks. Mida tervise huvides peaksin kindlalt vältima. Aga selles suhtes ei ole ma enda suhtes eriti tähelepanelik olnud,” muigab ta. Sest talle tuleb meelde üks anekdoot. “Soliidsesse ikka jõudnud mehelt küsitakse: mida olete teinud selleks, et nii kõrge eani vastu olete pidanud. Mees vastab: ei midagi erilist. Suitsetasin, võtsin viina, sõin maitsvat rammusat toitu, vaatasin naisi,” naerab Baskin. Lastes aimata, et kõige olulisem siin ilmas on elada normaalselt oma igapäevast elu.
Naudib lootusrikkalt vabadust
Baskin ise ütleb oma praegust rolli igati nautivat. Läbi aastate teatriga ühist sammu astunud inimesi võib loobumishetkel tabada tõeline nõutus. Nad ei oska oma eluga midagi peale hakata, nad jäävad oma elus tühimikku tundes lihtsalt haigeks. “Minul läks selles osas paremini. Mina loobusin teatri kunstilise juhi ja direktori ametist, mis iseenesest on üsna närvesööv töö. Aga lavastajana olen ma teatris ju edasi. Näitlejana ka. Ja mul on hoopis rohkem aega enda jaoks,” näib ta seda tõeliselt nautivat.
Teispoolsusest tagasi
Siiski paneb väikseimgi terviserike vaatama tagasi olnule. See on inimlik. Ja mõistetav. “Olen läbi teinud kolm infarkti,” arutleb Baskin. “Neist esimene oli mikroinfarkt, 1979. aastal. Tookord raviti mind Keskhaiglas kolmkümmend päeva - ravimeetodid olid siis ju hoopis teised.” Pärast seda tuli “Saateviga” Draamateatris, siis uue teatri loomine. “Trupi panin kokku, saime üürida ruumid Õpetajate Majas,” meenutab Baskin oma teatri ehk Vanalinnastuudio mitte just valudeta sündi. Niimoodi rabeldes möödus viis aastat. Ja tuli teine infarkt. “Esialgu viidi mind tollasesse IV Haiglasse (praegune Magdaleena Haigla), seal mul kohe infarkti ei tuvastatud, kuigi tegelikult oli ta siis juba olemas. Mind viidi üle Kiirabihaiglasse. Doktor Sulling soovitas kohe operatsiooni.” Paraku juhtus nii, et operatsioonilaual tabas Eino Baskinit kolmas infarkt. Tekkisid operatsioonijärgsed tüsistused. Lisaks vereülekandega saadud kollatõbi. Lõpuks kooma. Nelikümmend päeva teadmatust. Ei vähimatki lootust elule.
“Nägin kogu aeg vett,” meenutab Baskin aega teispoolsuses. “Vesi, vesi, vesi. Tohutud lained, ja nagu mingi raamat. Ja midagi otsekui vajus mulle peale.”
Mõistagi ei teadnud Baskin tookord, millist muret ja südamevalu oli ta valmistanud oma lähedastele. Ta ei teadnud, et teatriringkondades tehti ettevalmistusi tema lahkumiseks. Et ühel päeval viidi ta üle Tartusse, kust mingitki abi oodati barokambri-seanssidelt. Ta ei teadnud ka seda, et kui mingit lootust enam polnud, lootsid omaksed ikka veel - ekstrasensile. Ja et Peterburist kohale sõitnud mees teatas lootusetuks tunnistatud patsienti uurides: ma ei näe siin mingit surma. Seda meest ootab ees veel pikk elu.”
Ja siis, ühel päeval avas Eino Baskin silmad. “Nägin, et ümberringi on palju lilli, ja abikaasa istus minu kõrval,” meenutab ta. Siiamaani on ta tänulik doktoritele Sullingule, Kööbile, kõigile raviarstidele. Ja muidugi ekstrasensile, kes lootusel surra ei lasknud. “Ta aitas mind palju, hästi tore ja omapärane mees oli. Tegi igasuguseid imelikke manipulatsioone. Kodus oli tal maja ikoone täis, osa neist tõi siia kaasa. Ei küsinud raha ega midagi - ütles, et kui terveks teen, küll siis räägime,” kirjeldab Baskin ja lisab, et arstidele esialgu kõik see asi nagu eriti ei meeldinud. Kui aga esimesed tulemused endast märki andma hakkasid, jäid nad siiski nõusse. Enamgi veel. “Paar aastat hiljem sattus Kiirabihaiglasse jälle üks minusarnane patsient, oli ka pikalt koomas. Siis mulle helistatigi ja öeldi: meil ei ole enam mingit võimalust, aga teil oli see Peterburi mees…” Ekstrasenss tuligi kohale ja haigus taganes taas.
Monikaga jalutamas, abikaasaga kalal
“Ega minu jutust südamehaigetele küll erilist tuge ole,” muigab Baskin. Sest iseenesest võiks ju tema kogemusi arvestades oodata mõnd programmilist etteastet tõesti - mida keerulises olukorras ette võtta, kuidas käituda. “Aga mul ei ole midagi sellist olemas. Ma ise olen selles asjas täielik käpard.” Väikese möönduse võib Baskin öeldu osas siiski teha. “Ainuke asi - suitsetamise olen ma küll täiesti maha jätnud. Inimene, kes on läbi teinud infarkti, peab selle tegevuse lihtsalt ära unustama.”
Kõige tähtsam, jagab Baskin kogemusi, on siiski füüsiline tegevus. “Kui sa lausa puid ei vaevu saagima, siis sa jalutad,” teab ta omast käest. Monika teab seda ka. “Tema ongi õigupoolest see, kes mind hommikul kell seitse voodist välja sunnib,” kirjeldab Baskin, kuidas tema ise ja suur hundikoerapreili oma esimeselt põgusalt hommikutiirult jõuavad tagasi siis, kui teised alles magavad. Pärast hommikusööki tuleb pikem - neljakilomeetrine ring. Õhtul teist samapalju. Kalal käib ta koos abikaasaga. “Temale meeldib see õnneks ka,” teatab Eino Baskin rahulolevalt. Vahepeal - tunnistab ta - valitses tema elus päris suur tühimik. “Kui sa oled kolmkümmend kaks aastat elanud ühe inimese kõrval, ja siis äkki teda enam ei ole…” räägib ta eelmise abikaasa surmast. “Ma ei osanud iseendaga midagi peale
Hakata.” Nüüd võib ta uue abikaasa kõrval taas normaalset pereelu elada. “Ma ei käi ju vabadel hetkedel mööda kõrtse. Ma tahan kogu tööst üle jääva aja olla oma kodus.”
Elu kui estraadikava
Hea huumor, ka parajalt terav satiir on need, mis mõnestki asjast üle aitavad. Sest nende aluseks on kogemus. Ja suhtumine. Aga liig tõsiselt suhtuda ei maksa. “Kui tõstate rasket kivi, te infarkti ei saa. Kui põhjalikult vihastate, võite saada küll,” teab mees omast käest. “Neli aastat olin poliitikaga seotud päris lähedalt, nüüdseks on need mängud minu jaoks mängitud,” teatab ta resoluutselt. Muigab siis ja sõnab: “On üks hea lause: kommunism sünnitab tapjaid, demokraatia - lolle.”
Veel on Baskin kogenud, et kangelast mängida pole samuti eriti mõtet - nii võib sinust hoopis ohver saada.
· Kui sõbra auto seisab tee ääres ja mootor ei käivitu - ära hakka kohe tõukama. Kutsu appi nooremad mehed. Ära kipu näitama, mida sa võid - sa võid ära surra.
· Kui sa bussist maha jääd, ära hakka sellele järele jooksma. Ära püüa tõestada, et sa suudad - tegelikkus võib osutuda kurvalt vastupidiseks
· Kui sa võtad napsu, ära tee seda nii, et juhmiks jääd. Ära püüa kõigest üle vaadata - järgmisel päeval ei pruugi süda sinuga nõus olla.
Niisiis õpetab elu ise konfliktseid olukordi vältima. Õpetab asjade üle rahulikult järele mõtlema. “Mulle ei ole oluline isiklik jaht Honolulus või oma saar. Minu jaoks on kõige tähtsam minu töö. Ja kõige paremini maandan mina oma stressi proovis,” sõnab Eino Baskin.

Edasi loe "Kodutohtrist"