Elujõud
Kullapüüdja peab viitsima
Üllar Ende

Kullapüüdmine tähendab tippsportlasele pidevat eneseületamist, mida peale medali jäävad kahjuks meenutama ka traumad. Kahekordne olümpiavõitja ja kuueteistkordne maailmameister trekisprindis ning nüüdne poliitik ERIKA SALUMÄE (39) on kullapüüdmise valu ja võlu omal nahal tundnud.

Lastekodus oli päevi mitmepõselisi. “Sai ka isolaatoris täiesti üksi haige oldud, pisaraid valatud ja neid ise ära pühitud. Keegi ei tulnud kõrvale ega võtnud sülle, nagu see peres on,” meenutab Abja lastekodus oldud aega Erika Salumäe, kelle lapsendas üks pere Elvas, kui ta oli seitsmeaastane. “Lastekodus tuli endaga ise toime tulla, kõik tuli endal kätte võidelda. Eks see mingil määral ka karastas, aga kas see karastus hea on, ei julge öelda, sest lastekoduelu kurnab ja viib lapse tulevikueluks psüühiliselt tasakaalust välja. Paljud lastekodulapsed ei saa pärast elus hakkama, aga minu elu läks heasse suunda…”
Tervise poolest kiduras pisikeses tüdrukus oli juba seda, mis on teda kogu elu edasi viinud. “Minus oli võitlusvaimu, seda positiivset, nagu kasvatajad on rääkinud. Nii võitsin nende poolehoiu ning see andis mulle enesekindlust. Elus on väga oluline, kui ise oled positiivne - ega pirisejaga keegi tegemist teha tahagi.”

Pirtsplikasid ei seedinud
Spordilembeses Elva keskkoolis sai Erikast sporditüdruk. Kuueteistkordne maailmameister ütleb mõnusa uhkusega, et kooli palliviskerekord on küllap tänini tema nimel. Ent ka tõved olid toona kerged tulema.
“Olin üksteist või kaksteist, kui jäin kopsupõletikku ja pidin üle kuu aja kodus olema. Olin ikka nii raskes seisundis, nagu kasuema nüüd räägib, et see oli juba elu ja surma küsimus - palavik lõi kõrgeks ja seda ei saadud enam kuidagi alla. Mäletan, et pärast käisin veel kümme korda penitsilliinisüsti saamas. See oli minu jaoks hirmus aeg…”
Erika ei tea isegi, miks talle kõikvõimalikud batsillid nii kergesti külge hakkasid. “Olin väga kerge külgevõtja, nagu on mu pisike Sirli praegu - kui mingi pisik lendab, on kohe küljes ka.”
Aga õnneks oli üks teine ja hoopis parem batsill, mille süstis sport. Loomulikult kuulus kehaline kasvatus Erika lemmiktundide hulka ning arstitõendijaht polnud tema hobi. “Muidugi oli neid, kes ei tahtnud kehalises käia - meie nimetasime neid pirtsplikadeks, ja ega nendega saanudki hästi läbi. Aga teised olid edukad spordis ja muidu aktiivsed, näiteks näiteringis. Mina mängisin ikka peaosi.
Tahtmine olla esimene oli mul juba siis väga suur.”
Päris oma ratas jäi unistuseks, mille Erika viis ise täide.
“Siis elasin juba Elvas. Oli suvevaheaeg. Läksime hommikul vara veoauto peale ja sõitsime juba kella kuueks kõplama. Seal võis teenida 7 rubla päevas. Need, kes heina viskasid, said 14 rubla, aga sinna alla neljateistaastasi ei lubatud. Oskasin luisata ja vahel sain ka heina viskama. Omateenitud raha eest oma esimese ratta ostsingi - Sputnik, sportlik ratas, ilus, sinist värvi. Sellega ma Elva vahel mäeküngastel sõitsin ja uhkustasin, nautisin kiirust. Ratta valitsemisega mul probleeme ei olnud.”
Ükskord siiski. Õigemini oli enesevalitsemisega raskusi Erika koeral Rollil.
“Aia tänav, kus ma elasin, oli kruusatatud. Võtsin hoo üles, kuid Rolli nägi teisel pool tänavat kassi ja pani hooga esimesse rattasse. Siis olin elus esimest korda kriime täis. Ma olin selline kange, et ei tahtnud kohe neid vanematele näidata. Aga kaua laps ikka peidab!” meenutab Erika ning lisab, et valukannatamine oli tal tippsportlasena üks tugevamaid külgi. “Treener tundis isegi muret, et vahel oleksin võinud oma valust talle rääkida, aga mina olin suhteliselt kinnine ja kannatasin ära. Kartsin, et muidu võetakse mult ära eelis teistest rohkem treenida.”
Valus sünnipäevakink
Ei mäleta, et oleksin telerist näinud, kuidas Erika Salumäe trekil kukub. Silme ette on ta ikka rohkem jäänud sellisena: õiget lõpusööstu passimas ja finišis võidukätt tõstmas.
“Hea, et kukkumisi pole näidatud, ja neid polegi mul eriti trekil juhtunud. Eks algusaastatel, kui pole kogemust, tuleb kukkumisi ikka ette - tavaliselt on need kokkupõrked…”
Üks neist juhtus just Erika 20. sünnipäeval, 11. juunil 1982. Teine sportlane sõitis esirattasse ning Erika tuli Krõlatskoje velodroomi viraažist 8 meetri kõrguselt alla, äkkpidurdajaks all tartaanrada. Ratturite sagedasim trauma - rangluumurd, ja kohe haiglasse.
“Esimene operatsioon ei õnnestunud, tekkis mädanik. Siis võttis mind ette dr Eldur Annus. Kõik läks kenasti ja paranesin kiiresti. Aga ega mul siis olnud aega haiglas olla - oli vaja trenni teha. Käisin oma korteris Lasnamäel trenni tegemas: kükid, kõhulihase- ja painutusharjutused… Dr Annus sai aru ja pani mul pool keret kipsi - muidu ronin veel ratta peale.”
Trennikihk oli sedavõrd suur, et Erika proovis tohtri üle kavaldada. “Olime haiglas koos korvpallur Anne Innoberdiga, kellel raviti Achilleuse kõõlust. Käisimegi kahekesi koos minu juures Lasnamäel treenimas ning hommikuks, protseduuride ajaks, tulime haiglasse tagasi. Innobert ütles ikka: “Sa, Salumäe, oled ikka täitsa segane - endal veel kips.” Kui dr Annus mulle kipsi pani, surusin vaikselt kätt nii kaua eemale, kuni kips kuivas. Et siis saaks kipsi vahepeal ära võtta. Ja kuivaski vahe sisse. Innobert aitas mul kipsi ära tõmmata, sain natuke trenni teha, ja pani jälle tagasi…”
Erika mäletab siiani piinlikkustunnet dr Annuse ees. “Ta hakkab kipsi lahti lõikama ja minul on kange tahtmine öelda, et see käib ka üle pea ära. Muidugi sai ta kohe aru, sest kui kips on jala või kere ümber, ei saa end üleni pesta, aga kui dr Annus kipsi ära võttis, märkas ta kohe, et mu keha on jumala puhas. Ega arst loll ole…”

Ise sportlane, aga jälle nohus!
Lapsepõlvest peale on meile pähe taotud: tee sporti, siis oled terve! Tervise- või tugitoolisportlastena aga imestame aina, kui kuuleme, et mõnel tippsportlasel on jälle nohu või see ja teine tõbi kallal. Miks nad nii nõrgukesed on?
“Tippsport ja tervisesport on kaks eri asja. Tippsportlane ületab iga päev ennast ja treenib enda nii peensusteni välja, et iga väike tuuletõmme võib kohe organismi nõrgestada. Organism on viidud sedavõrd pingesse, et mingit kõrvaltegurit ei tohi üldse olla,” teab Erika omast käest. “Kui panna tervisesportlane 200 meetrit sõitma, siis sõidab ta lõpuni ega väsigi ära. Aga tippsportlasena sõidad ennast nii tühjaks, et vahel oksendad üle poordi või minestad ja kukud maha. See juhtus näiteks siis, kui tulime nii-öelda mustalt töölt, maanteetreeningutelt, ja hakkasime trekil plahvatustreeningut tegema. Siis oli isegi nii, et mõnel tuli veri ninast välja…
Võistluse pealtvaatajale tundub kõik nii kerge: oh kui hästi kerib! Või öeldakse: ta nagu lendleb ratta peal. See lendlemine ongi klass, mida suudab teha ainult professionaal. Ja rahvale peabki paistma kõik hästi kerge, aga tegelikult on see tohutult raske töö tulemus.”

Hingevalust suuremat pole
Tippsportlasele meenutavad ränkrasket tiputeed medalid ja autasud, ent ka rohked traumad.
“Tean täpselt, kust iga valupunkt, mis välja lööb, on tulnud. Alad on erinevad ja mõni tippsportlane on elu lõpuni terve kui purikas,” ütleb Erika. “Minu ajal ei olnud sellist varustust nagu praegu: näiteks kangitõstmisel ei olnud vöösid ega põlvekaitseid, trekil korralikke jalanõusid… Dr Annus, kes on teinud mulle viis operatsiooni, lõikas eelmisel aastal mu jalga. Trekil olid meil sellised sõidukingad, mida mina nimetan nüüd pasteldeks: rihmad tuli kõvasti ümber tõmmata, et jalg pedaalist välja ei tuleks. See surus kogu aeg jala kinni ja lõpuks kujuneski välja, et ma ei saanud enam astuda ega midagi jalga panna. Dr Annusel tuli jalatalla närv lahti lõigata.”
Erika lisab, et füüsilist valu on tippsportlane harjunud kannatama, see pole mingi uudis. “Iga trauma teeb valu, aga sportlasele pole see valu füüsiline, vaid psüühiline. See tähendab, et pead oma treeningud katkestama ja võid endal kogu aastate töö ära lõigata. Just psüühiline valu on tippspordis kõige suurem.”

Loe edasi Kodutohtrist...