Söön, mida tahan!

Foto:

Kuidas seletada olukorda, kui 3aastane sööb ainult keedetud makarone, maasikatoormoosi ja veel mõningaid valitud toite? Või kui põngerjale meeldib keedetud kartul ainult supi sees, aga prae kõrvale keeldub seda söömast. Kas siin on tegemist lapsevanemate tegemata töö ja mugavuse või lapse väljakujunenud maitse-eelistustega?

Lastepsühholoog Ene Raudla ütleb, et umbes kaheaastaselt hakkavad lapsed vähehaaval vabanema täielikust sõltuvusest oma vanematest. Nad tahavad ise mõelda, tunda ja tegutseda. Söömine ongi üks valdkond, kus põnn saab teha iseseisvaid valikuid-otsuseid. Vanematelt nõuab see kannatlikkust ja teadlikkust.

Võimalus proovida
Ettearvamatu ning valiv toidusse suhtumine on väikelastel normaalne. Neil on selged toidueelistused, mistõttu tahavad nad ikka ja jälle sedasama kõhutäit. Põngerjad võivad otsustada ka nii, et neile ei meeldi toit, mida nad varem armastasid, kuid see ei tarvitse nii jääda.

Uue toiduga harjumine võtab mõnel lapsel väga kaua aega. Vahel võib minna isegi 20 korda, enne kui põnn on valmis talle tundmatu toidu alla neelama. Samuti on lapsed väga tundlikud toidu lõhna, maitse ja tekstuuri suhtes.

Vanemad kipuvad kiirustades otsustama, mida nende laps sööb ning mida mitte. Nad hakkavad pakkuma vaid seda, mida marakratt tahab – peaasi, et ta midagigi sööks. Pole harv juhus, kui täiskasvanud teevad ise oma järglasele “teene”, kinnistades tema käitumist: külas olles teatavad, et meie laps ei söö seda või teist, ning nõuavad erirooga. Ja oh seda mudilase rõõmu – isegi kui ta oleks olnud nõus koos teistega uut toitu proovima, pole tal selleks enam tarvidust.

Lastele toidu valmistamisel on vaja loovust. Kui põnn keeldub söömast keedetud kartulit, võib seda pakkuda näiteks püreestatult või teha kartulivormi; maasikatoormoosi fännile aga saab teha sellest mitmesuguseid magustoite. Varakult on vaja last harjutada erinevate toiduainete maitsetega. “Lapsed ei pea väga erinevaid toite sööma ühe toidukorraga, kuid neile tuleks iga päev pakkuda vaheldust – muuta söök põnevaks ja atraktiivseks,” soovitab Ene Raudla.

Värske õhk ja tühi kõht
Perearst Riin Lanno ütleb, et on veel päris palju teisi tegureid, mis mõjutavad lapse söömisharjumusi. Peale eespool mainitu on üks isutuse ja teatud toiduvalikute tegemise põhjusi see, et laps käib vähe õues ning on väheaktiivne. Meie ilmadega pole õueminek just kõige mugavam tegevus ei emale-isale ega ka põngerjale. Seetõttu püütakse leida alternatiive koduste toimetuste hulgast, mis kahjuks piirduvad sageli näiteks multikate vaatamise ja arvutimängudega. Kuna toas on energiakulu väike, ei pruugi laps omaks võtta ka uusi maitseid. Tegemist on justkui suletud ringiga. Marakratt, kes saab söögist piisavalt toitaineid, vitamiine ja mineraalaineid, on rõõmus ning nii jätkub tal jõudu mängida ja möllata, ka maitsemeeled on tühja kõhuga ergemad.

Loe edasi ajakirjast…