Kui verenäidud on paigast ära ja näiteks kuskilt valutab, siis tohter meie sisse ei näe. Sel juhul tulevad appi radioloogilised uuringud: ultraheli, röntgen ja tomograafiad. Mida need näitavad ja milline neist annab kõige täpsema vastuse?
Kõigepealt läheme ultrahelisse.
Lääne-Tallinna keskhaigla radioloogiaosakonna eesruumi avaras akvaariumis ujuvad hallid, mustad, sinised, kollased ja oranži-mustatriibulised kalad. Mõjuvad rahustavalt inimesele, kes ootab ärevuses uuringut ja selle tulemust. Aga ega peljata pole midagi, sest valu siin kindlasti ei tehta.
Uuringuruumide ustelt vaatavad vastu kolmnurksed kollased märgid kirjaga "kiirgusoht".
"Hoiatusmärgid on üles pandud seetõttu, et ilma kutsumata ei tohi patsiendid nendega tähistatud ruumides liikuda," selgitab osakonna juhataja radioloog Eve Toomik. "Koridorides muidugi mingit ohtu pole, kuigi ka siin on hoiatusmärgid üleval. Oht tekib kabinettides, kus tehakse röntgenikiirgusega uuringut: röntgenit või kompuutertomograafiat. Tavaliselt sel ajal keegi omapäi kiirguspiirkonda ei pääsegi: uksed on lukus ja avanevad ainult seestpoolt."
Täiesti ohutu ja sobib kõigile
Kuigi ultrahelikabinetis kiirgusohtu pole, ei ole viisakas sinnagi kutsumata sisse astuda.
Seda käepärast uuringut on küllap enamikule meist tehtud, kui on mingi tõve kahtlus. Kindlasti jälgitakse ultraheliga rasedaid, et näha, kas loode areneb ikka normaalselt. Kui juba kõhubeebit sel kombel uuritakse, siis võib oletada, et see on täiesti ohutu protseduur.
"Ultraheli on radioloogilistest uuringutest tõesti kõige ohutum ja sellel pole teada ühtki vastunäidustust," kinnitab radioloog. "Sobib igas eas inimesele, samuti pole takistuseks mõni haigus. Uuring ei mõju halvasti ka enesetundele ning seda võib vajaduse korral teha kasvõi mitu korda päevas."
Loe edasi ajakirjast...
