Hubaselt minimalistlik
Tiina Lang
„Üritan leida tasakaalu kohaliku, Skandinaavia disaini ja Ikea vahel. Mu unistuseks on kodu, kus oleksid klassikalised esemed,” sõnab Anu. | Juta Kübarsepp

„Rudolfi maja, nagu seda kutsutakse, on eriline ― oma ajaloo ja hingega. Samamoodi korter,“ sõnab PR-spetsialist Anu Lill (35), kes armastab disaini ja investeerib  meeleldi kodusse. Konkursi "Kodu kauniks 2018" eripreemiaga "Põhjamaine kodu" pärjatud kodu. 

Külluslik valgus, mis suurtest akendest Anu korterisse voogab, on talle ülioluline. Niisamuti kõrged laed, sest need lisavad avarust ja hingamisruumi. Kuigi Anu on kujundanud oma elus teisigi elamisi, siis praegune lähtub vaid tema vajadustest, ehkki ta ei ela üksi.

Päris oma kodu ostmise mõte kerkis tal päevakorda veidi üle kolme aasta tagasi. Veebis kinnisvaralehti lappama hakates jäi naisele silma üks sümpaatselt renoveeritud kortermaja Tallinnas Kelmikülas, mille projekteeris 1936. aastal arhitekt Alfred Rudolf Kehva.

Anu märkas, et ühe korteri broneering oli just tühistatud. Kuna talle meeldib Telliskivi ja Balti jaama piirkond ning sealne kogukondlik vaim, lisaks elavad sealkandis sõbradki, siis asus ta tegutsema.
Esmakordselt majauksest sisse astudes tundis Anu, kuis laia õhulise koridoriga maja teda kõnetas. „Koridoripinda vaadates võib mõelda, milline ruumi raiskamine, aga see loob terves majas avaruse tunde ja meeldib mulle väga,” nendib Anu. Liiatigi sobib talle maja asukoht: vanalinn on lühikese jalutuskäigu ning Balti jaama turg veel napima teekonna kaugusel. Anule tundus, et 54 m² korter justkui ootas teda, kuigi ruumide seinad olid pelutavalt eri tooni roosaks võõbatud. Samas nägi ta elamises potentsiaali − kujutades ette, kuidas sinna sobiksid valged seinad ja skandinaaviapärane minimalistlik sisustus.

 

Sisustus lähtub diivanist
 

Kuigi Anul kangastub ruumi nähes kohe oma visioon, siis hindab ja usaldab ta samas asjatundjate nõu ning ruumitaju. Nii kaasaski ta abiliseks sisearhitekt Helen Koksi, kelle ettepanekul muudeti veidi korteriplaneeringut – tõsteti ümber paar ukseava, et saaks magamistuppa ehitada 5 m² garderoobi ja koridori peegelustega majapidamiskapi.

Remonditööde lõppedes palusid nad ehitajal sättida veel sisustamata korteri lakke mustade pikkade juhtmete otsas kõlkuvate pirnidega laelambi. Seda pakendist vabastades oli ehitusmees nõutu ja ehmunud. „Ta polnud midagi niisugust varem näinud! Taani firma BoConcepti lamp meenutas hiiglaslikku ämblikku, mis laius pea kohal,” jutustab Anu, kelle meelest hajus ahistav tunne pärast mööbli lisandumist, mille keskmeks on smaragdroheline sametdiivan.

„Tahtsin metsarohelist, aga Sirkel Fabricsist sametkangast valides leidsin smaragdrohelise. Diivani valmistas minu vajadustest ja sisekujundaja joonistest lähtuvalt Tartu firma Sofaservice,” räägib Anu, selgitades, et ülejäänud sisustus lähtubki dominantsest diivanist. „Teised asjad tema kõrval peavad olema pigem neutraalsed.”

Seetõttu eelistas ta ka halli köögimööblit, mida Anu sõnul kolme aasta eest veel väga palju ei esinenud. Pigem olid valged köögid. „Üürikorteris olin ma mitmeid aastaid seesugust kasutanud, tahtsin vaheldust. Hall tundus mõnus, julge ja neutraalne, olen siiani ülirahul,” kinnitab Anu, kellele valmistas köögi Mööblimeister, ikka sisearhitekt Helen Koksi jooniste põhjal.

Köögitasapinnaga ristuvat seina katab õhuke helehall marmorplaat, mille muster meenutab säbrutava lainega tasast merd. Kuigi Anul soovitati kallis marmor asendada mitu korda odavama imitatsiooniga, eelistas ta siiski ehedat materjali. Seda enam, et peab ennast „suureks marmorisõbraks”. Kraanikauss on samas valmistatud mustast kivist.

Riiulinišši, mis oli kunagi olnud sahver, tellis Anu riiulid, kuhu mahub kaks rida raamatuid. Need on talle olulised, sest ta loeb palju ja peab raamatuid ühtlasi millekski, mis lisab minimalistlikule keskkonnale värvi ja elu.

 

Vajaliku leiab veebist
 

Oma eelmisest kodust Anu palju asju kaasa ei pakkinud, sest enamik neist oli ostetud „spetsiifiliselt kuhugi”. Ta kolis kaasa vaid teleri koos lauaga, lambi ja Kartelli öökapid, mida peab üsna klassikaliseks.

Kuna praeguses korteris ei ole ülearu palju ruumi, siis on Anu panustanud „päris asjadele”, mille seast leiab ka paar Ikea mööblitükki. „Sealt on pärit mu telerilaud nende premium- ehk Stockholmi sarjast, samuti söögilaud.” Selle asendaks Anu meeleldi samasuguse jalaga disainlauaga, kui see vaid vähe pruugitud väikeauto hinda ei maksaks. Tulbi kroonlehti meenutavad toolid on taas taanlaste looming BoConceptist.

Musta marmorplaadiga diivanilauda võib pidada ebapraktiliseks. Esialgu püüdis Anu jälgida, et sellele ei satuks veetilgakestki, aga nüüd on ta „elu jälgedega” leppinud, sest poorne kivi imab kõik endasse. „Tellisin selle Finnish Designe Shopi e-poest,” jagab Anu viidet. Vajaliku ostabki ta paljuski netipoodidest, sest ei taha joosta mööda sisustuspoode. Jälgib palju blogisid, vaatab ringi Instagramis ja otsib sobilikke asju veebist. Siiani pole tellitu pakendist lahtiharutamisel tulnud pettumust kogeda.

Anu tunneb viimaks, et kõik elamises vajalik on paigas ja midagi eriti ümber teha ei ole vaja. Ainsana ootab teda ees vaid tema „kapriisiprojekt” vannitoas: kroomist segistite vahetus mustade mattsegistite vastu. Andes endale aru, et selleks pole otsest vajadust, püüdis ta leida rahaliselt mõistlikku lahendust, sest mustad matid segistid eritoodanguna on tavapärastest kordi kallimad. Sellegipoolest läheb vahetus üksjagu kulukaks. „Aga kuna see on mu huvi, siis teen seda,” kinnitab Anu. Lisaks tahab ta, et vannitoas oleks „rohkem iseloomu”.

Ühe kroomitud liistu tõttu vahetab ta välja ka duširuumi klaasukse, mis praktilise meelega inimesele tundub samuti ebamõistliku priiskamisena, aga kroomitud detail riivab ärritavalt tema silma. Kõik elemendid vannitoas peaksid olema ühtemoodi matilt mustad. „Lisan dušinurka ka ühe musta mati riiuli, mis juba Snugi veebipoest saabus, ja panen seina ühe prindi. Siis oleks hea. Kui ma need muutused ära teen, siis ongi kõik.”

 

Uut ostes loobub vanast
 

Kuigi ruumikujundus on tähtis nii Anule kui ka tema arhitektuuribüroos töötavale elukaaslasele, ei nõua see kõik naise meelest liiga palju energiat. On eelkõige loominguline tegevus, mida ta naudib. „Pole töö ega saa nimetada ka hobiks,” möönab Anu, kelle arvates on mõistlik esialgu koju muretseda hädatarvilikud põhiasjad. Kõike muud saab hiljem vaikselt otsima ja ootama hakata.

„Tihti kiputakse ostma suvalisi asju, mis omavahel ei sobi. Neid ei vahetata ka välja, sest ajapikku harjutakse. Kuhjamise stiil tundub olevat tüüpiline,” täheldab Anu, oletades, et see võib tuleneda nõukaajast, mil midagi saada ei olnud. Tema peab lugu põhimõttest: kui on vähe ruumi, siis võiks olla ka vähe asju.

Sisustanud mitmeid kortereid, on Anu ostmise iha maandanud. Ta otsib vaid eripäraseid esemeid, mis sobiksid olemasolevatega. „Mõtlen läbi ja üritan lähtuda põhimõttest, et midagi uut ostes millestki ka loobun. Viin palju asju taaskasutusse, sest kapid saavad ruttu täis.”

Anu meelest on tarbimine tänapäeval justkui hobi, sest ei osteta vajaduse järgi. „Ese on ilus, tahad end premeerida, see tekitab rõõmu vms. Nii on see oma ülesande juba täitnud.” Sellegipoolest peab ta igaühe enda valikuks, millises kodus ja kuidas keegi tahab elada. Tema ise soovib kodus eelkõige puhata, mistõttu ei tohi ümberringi olla üleliigset, mis mõjub koormavalt.

„Töötan ja käin palju väljas üritustel jms. Samas on kodus olemise aeg mulle hästi oluline. Järjest enam. Mida vanemaks saan, seda rohkem hindan privaataega.”

Nädalavahetuse hommikud on seetõttu hindamatu väärtusega, sest siis saab rahulikult ärgata puhtas korteris, mis peab olema mõnus, visuaalselt ilus, mugav ja meeli stimuleeriv.
„Samas ei taha ma kodusse liiga palju panustada ega sellega tegeleda,” tunnistab Anu, kes kogub vaikselt ideid oma järgmise kodu jaoks. „Kõik asjad, mis siia on mõeldud, on üsnagi paigas. Kui ma ära koliksin, siis tõenäoliselt mitte koos nende esemetega.”

Tema arvates elavad asjad oma elu mingil pinnal ja koosluses, ta ise neisse ei klammerdu. Ei taju, et tunneks neist loobudes puudust. „Nad on valitud sinna, kus nad hetkel on, kuigi mõned hästi funktsionaalsed esemed võib kaasa võtta. Aga eks soovidki ajaga muutuvad,” tõdeb ta, teades juba ette, et järgmises kodus tahaks ta näha teist tüüpi esemeid, sest olemasolevaist tüdineb.
„Mul on kujunenud oma maitse. Arvan, et jään minimalismi ja Skandinaavia stiili armastajaks – näiteks Prantsuse maakodu stiil pole minulik, ühtegi kodu ma selles meeleolus ei teeks, sest mõjub koormavalt.”

Vaikselt mängib Anu mõttega, et järgmises kodus võiks tal olla oliivroheline köök ning praeguse lõuendliku heledusega võrreldes elamises natuke rohkem tumedust. „Ihkan kindlasti kõrgeid lagesid, ent ka suuremat pinda. Mõtteid aina tekib ja ma jälgin väga palju seda temaatikat, sest pakub huvi.”

Oma majast ta siiski ei unista, sest on selles kasvanud ega taha maja ja aiaga jännata. Anu peab end korteriinimeseks. „Meelsamini lähen kohvikusse, liigun ringi, naudin linlikku keskkonda. Tallinn on mõnus, aga vahepeal pean ma ka mõnda suuremasse linna pääsema.”

Sarnased artiklid