Kas kaaslast saab muuta?
Öeldakse, et muuda parem ennast, mitte kaaslast. Kuid kas see kaaslane ei võiks kasvõi natuke muutuda?
Jälle on higised trenniriided kotiga esikunurgas, suur pott on pandud ilma loputamata keset nõudepesumasinat ja leivapuru on laual.
Kas peaks häält tõstma? Käskima? Ähvardama lahutusega?
Psühholoogid kinnitavad, et ükski nendest variantidest ei toimi. Situatsioon on väga eluline ja partneri kombed võivad närvidele käia nii värskes paarisuhtes või hakata ärritama juba aastakümneid koos elanud vanapaari. Tavaliselt on küsimus argipäeva pisiasjades, nagu klassikaline näide sellest, millisest otsast keegi hambapastatuubi pigistab.
Psühholoogid leiavad, et rääkimine ja arutelu on vanaaegne, kuid tõhus meetod. Kuid pole siiski ükskõik, kuidas jutuajamist alustada. Kui alustada kõnelust teise kritiseerimisest või nõudmiste esitamisest, on tulemuseks riid ja rahulolematus. Süüdistamine pole kunagi hea algus. Palju parem on anda teada, kuidas sinu meelest tundub, kui asjad on lohakile jäetud või vales kohas. Ütle, et sulle meeldib, kui asjad pannakse oma kohale, siis on nädala lõpus vaja vähem koristada ja sa hindad seda väga, kui kaaslane sind selles aitab. Anna mõista, et tunned ennast halvasti, kui toad on segamini ja kogu korrashoid ja koristamine on sinu peal. Tavaliselt töötab konkreetne kooskõlastamine ja kokku leppimine: mina teen süüa, sina pesed nõud, reedeti koristame koos. Selline süsteem toimib ka lastega.
Et mitte ülemäära ärrituda oma partneri käitumisest, tuleb õppida kannatlikkust, võtta appi huumorimeel ja panna asjad tähtsuse järgi järjekorda. Avaram mõtlemine ja proportsioonide paika panemine on väga oluline.
