Inimene on sotsiaalne olend ja on juba ammustest aegadest elanud koos teiste inimestega. Kui inimene elas veel osana loodusest, siis ta tundis ennast teiste hulgas turvaliselt. Eriti turvaline koht oli karja keskel. Enamus meist vajab endiselt inimesi enda ümber, et tunda end turvaliselt ja tervena.
Kõik üksikud inimesed ei kannata üksilduse all, mõned lausa naudivad üksi olemist ja peavad seda akude laadimiseks, teistele meeldib aeg-ajalt eralduda. Kuid enamus inimesi vajab siiski sotsiaalseid kontakte.
Vananemisega kaasneb palju erinevaid haigusi, mis raskendavad liikumist. Kui inimene kannatab pearingluse või tasakaaluhäirete all, kui jalad ei toimi enam korralikult ja peab kasutama rollaatori abi, siis on raske liikuda busside või trammidega, et minna tuttavatega kohtuma. Seega võivad liikumist takistavad haigused põhjustada eraldumist ja üksindust.
Psühholoogid teavad, et loomult pessimistlikud inimesed on üksildasemad. Kui elu jooksul on kogetud palju kaotusi ja kannatusi, võib inimene hakata vältima teiste seltskonda.
Üksildase inimeste hulgas on palju vanemas eas naisi. Kuna naised elavad kauem kui mehed, siis on naiste hulgas rohkem leski kui meeste hulgas.
Üksinduse ja tervise suhted on kahepoolsed. Ühest küljest üksindus mõjutab tervist, teisest küljest põhjustab halb tervis üksindust. Asja on raske uurida, sest ei ole aru saada, mis on põhjus ja mis on tagajärg.
Kuid iga inimene vajab kindlasti sotsiaalseid stiimuleid, et kognitiivne võimekus püsiks normaalsena. Sellepärast tuleb otsida teiste inimeste seltsi, pidada pereliikmete või vanade sõpradega telefonikõnesid. Kellel on koer, leiab koeraga jalutades teiste koeraomanikega ühiseid jututeemasid.
