Augustada või mitte

Foto:

Miks inimesed lasevad endale kõikvõimalikesse kohtadesse auke teha, et siis rõngaid, neete ja kette läbi naha enda külge riputada?
Kui palju auke tohib korraga või kokku torgata? Mida teha siis, kui inimene ei talu ühtegi metalli, kuid auke soovib sellegipoolest?

“Inimene peab teadma, miks ta endale üht või teist auku soovib ja kas ta on valmis nendega kogu elu veetma,” manitseb Helen Zeider salongist Alterna Diiva. “Augud ja needid on popid koolilaste seas. Kes soovib võita kihlvedu; kes on võtnud augutegemise kinnisideeks; kes “lihtsalt tahab – kohe ja praegu”, vaevumata mõtlema, kas see ka homme tundub talle õige otsusena. Just sellepärast on alaealistel vaja lapsevanema kohalolekut või kirjalikku luba. Vastav ankeet on salongis olemas. “Valetada ja nalja teha ei maksa, sest me kontrollime,” hoiatab Helen, kelle kõige noorem keeleneedi-klient on 9aastane tüdruk. “Emme oli tehtust vahest suuremaski vaimustuses kui laps.”

Keeleneet näpistusega
“Keele augustamine käib küll kärmelt, kuid nõuab vilumust. Suured veresooned jäävad augule väga lähedale ja kui käsi juhtub vääratama, siis…” Helen haarab kliendi keelest tangidega, nii et otstes oleva ümmarguse augu keskele jääb markeritäpp. Seejärel läbib nõel keele alt teekonna ülespoole, peagi järgneb neet ja selle otsa kuulikese kruvimine.
“Valmis!” hüüatab Helen ja küsib, ega neet kõnelemist sega. Õnnelik kunde pudistab, et needipanek tundus nagu nahanäpistus, üldse ei sega ega valuta. Kuulates tekib tahtmine soovitada tal kuulike keele pealt välja sülitada, et ta saaks jälle normaalselt rääkida.
Paari minuti pärast küsib keeleneedi saanu, kuidas valu leevendada. Helen noogutab arusaavalt ja soovitab Ibuprofeni. “Kohe ei jõua valu lihtsalt kohale. Keel paistetab natuke üles ka. Sellepärast on esimene neet natuke pikem, hiljem võib uusi ja teistsuguseid neete proovida,” selgitab Helen Zeider ning ulatab kliendile voldiku õpetuste ja soovitustega. “Meie siin garanteerime küll, et teeme puhta augu ja kõik on korras, aga edasine sõltub inimesest endast, tema teadmistest ning hügieenist.”

Nabarõngas
“Esmase nabarõnga paneme kirurgilisest terasest ja valime kõige lihtsama kaunistuse. Kõikvõimalikud ripatsid, liblikad ja lilled on suured ning takistavad paranemist,” ütleb Helen. Helen askeldab riistadega ja kontrollib, et kõik oleks valmis ning käepärast, desinfitseerib naba ja pihustab valu leevendamiseks külmaspreid. “Nüüd näpistan natuke,” hoiatab ta klienti, haarab naha tangide vahele, surub nõela kärmelt läbi ja asendab selle ehtega. Valmis! Näost kahvatu klient teatab, et see oli tõesti näpistamise moodi. “Naba juures tehakse nahka auk umbes 1 cm kaugusele äärest,” selgitab augustaja. “Nabarõngas on ikkagi võõrkeha ja organism hakkab seda välja tõrjuma. Siis võib juhtuda, et nahk kuivab ära. Tegelikult on väljakasvamise oht alati. Kõik oleneb indiviidist. Mõnel on kõik õigesti ja hästi tehtud, aga ikkagi ei jää püsima. Helen lubab kliendil püsti tõusta. “Pesed ilusasti sooja vee ja seebiga, mitte vesiniku, viina, piirituse või Cutaseptiga. Ehet näppida, augus keerutada või välja võtta ei tohi. Kui midagi on, siis helistad,” õpetab augustaja ja annab kaasa infolehe. “Praegu panen sulle plaastri, õhtul võtad ära ja rohkem pole vaja.” Mõne hetke pärast küsib neiu lonksu vett. Helen vaatab kliendile kahtlustavalt otsa ja suunab istuma. Helen ja tema kolleeg Vaike on tähelepanelikud ning abivalmid. “See on täiesti tavaline, organism on natuke šokis. Mul pole kordagi juhtunud seda, et keegi minestab augustamise ajal. Kõik äravajumised toimuvad pärast,” seletab Helen.”
Nabarõnga saanud tüdruk tunneb end nii hästi, et on valmis lahkuma. “Ei, ei,” keelavad salongi töötajad. “Sina istud siin veel mõnda aega, kuni keha enam ei värise ja pilk on täiesti selge.” “Kuhu tuleb järgmine rõngas?” uurin neiult. “Esialgu küll mitte kusagile!” hüüatab tütarlaps kindlalt ja pühib otsmikult külma higi. Appi tuleb nuuskpiiritus.

Loe edasi ajakirjast…