Higistamine käib elu juurde

Foto: Shutterstock

 

Higistamist peetakse sageli millekski ebameeldivaks ja püütakse seda pärssida, ometi on see eluliselt vajalik, sest muidu kuumeneks keha üle. Vahel aga võib higistamine märku anda ka mõnest haigusest. Kivimäe perearstikeskuse perearst Lembi Põlder räägib higistamisest lähemalt.

 

 

Suviste ilmadega teeb higistamine paljudele muret: väiksemgi pingutus võib panna naha leemendama, tekitada ebapuhta tunde ning ebameeldiva lõhna. Seepärast katsutakse higistamise vastu võidelda. Perearst Lembi Põlderi hinnangul on see aga üsna asjatu võitlus. “Jah, kasutatakse deodorante, et end lõhnastada, ja higistamisvastaseid vahendeid, et higistamist vähendada, aga päriselt ära võtta seda niikuinii ei saa, sest see on inimeseks olemise normaalne osa,” räägib ta.

Higistamisega reageerib organism ülemäärasele soojusele, kehalisele pingutusele või psüühilisele stressile. Dr Põlderi sõnul on see samasugune kaitsereaktsioon nagu palavikki. “Palavik on vajalik sellepärast, et hävitada põletikku, mis organismis on, higistamine aga sellepärast, et organismi jahutada. See on meile looduse poolt antud kaitsemehhanism,” selgitab arst.

 

Vähemalt pool liitrit päevas

Tavatemperatuuril ja rahuolekus eritab täiskasvanud inimene ööpäevas ligi pool liitrit higi, ent kui temperatuur on kõrgem ja kehaline koormus intensiivsem, võib seda erituda kümme liitrit või isegi enam. Peaasjalikult koosneb higi veest, ent paari protsendi jagu on selles muudki: naatriumi, kaaliumi, piim-, rasv- ja kusihapet ning teisi aineid. Seega täidab higistamine termoregulatsiooni kõrval vähesel määral ka eritusfunktsiooni. “Naha kaudu eritatakse samamoodi jääkaineid, kuigi neerude ega soolestiku tööd see ei asenda,” sõnab dr Põlder.

Higinäärmeid on inimese kehal miljoneid, kusjuures eristatakse kaht liiki:

ekriinsed higinäärmed talitlevad sünnist alates ja katavad enamiku kehast, avanedes naha pinnal pooridena;

apokriinsed higinäärmed arenevad välja puberteedieas ning paiknevad kaenlaalustes, pea piirkonnas ja kubemes.

Ekriinsete näärmete toodetud higi on vesine ja see aurustub nahapinnalt üsna kiiresti, seevastu apokriinsete näärmete toodetud higi on viskoossem ja valgurikkam, mistõttu on see meelepärane bakteritele. Viimased omakorda on peasüüdlased halva lõhna tekkes.

“Kui higi eritub, siis ta on tavaline vedelik, tal ei ole mingisugust lõhna, aga kui nahal olevad mikroobid seda lagundama hakkavad, tekib spetsiifiline lõhn,” räägib perearst, lisades, et lõhn ise on väga individuaalne, kuna oleneb nii inimese isiklikust mikrobiootast kui ka erituvatest jääkainetest. Nõnda on näiteks diabeetiku higi hoopis teise lõhnaga kui terve inimese oma – “Siis lisandub kerge atsetoonilõhn,” ütleb dr Põlder – ning kilpnäärme talitluse häire või neerupuudulikkuse korral on lõhn jälle teistsugune.

Loe edasi ajakirjast…