Üks nüüdisaja mõistatus võiks kõlada nii: mõista, mõista, mis see on: ise kuiv, aga vesistab? Eks see kuiv silm ole, mis vaevab üha rohkem nii noori kui ka vanu. Miks ja mis siis aitab?
Silmatera Optika optometrist Jaanika Kriisk heidab tulijale esimese pilgu ja sõnab: "Näen, et silmad on kuivad." Millest ta seda oletab? Mu pilk eksib juhuslikult lauapeeglile. Vastu õuevalgust paistavad punetavad silmavalged eriti selgelt. Napsimees enam ei ole, allergiat ei ole, pidu pole pannud, uni oli Mustamäe keskmine... Eelmisel päeval tööl arvutis, kodus veel poole ööni ka – seda küll. Aga ma panen ju tilku?!
"Silmavalged peavad olema valged, nagu nende nimetuski ütleb," lausub optometrist ning lisab, et muidugi ainult selle järgi kuiva silma diagnoosida ei saa. Kuidas saab, selgub õige pea.
Tunned, et silmas on peas
Arstikeeles on olemas kuiva silma sündroom. "Sündroom" tähendab sümptomikompleksi, haigustunnuste kogumit. Need on küllap kõigile silmadega töötegijatele tuttavad. Kuiva silma sündroomi võimalikke nähte on rohkesti, kusjuures need ei pea sugugi ilmnema korraga. Optometrist toob ridamisi näiteid.
"Inimene ütleb: "Ma tunnen, et mul on silmad peas." Muidu me ju nende olemasolu ei tunne, kui just ei ole mõnda silmahaigust.
Silmad punetavad, sest veresooned, mis on muidu silmavalge sees peidus, tulevad pealepoole. Ja kuna need on silmamuna siledast pinnast kõrgemal, tunneme silma olemasolu rohkem.
Kui silmad sügelevad ja allergiat ei ole, tähendab see ilmselt kuivust.
Istud laua taga või lähed õue ja silmad hakkavad lihtsalt vett jooksma.
Pilt (mitte arvutipilt!) muutub ees udusemaks – siis on silm ikka väga kuiv. Sel juhul peab korralikult pilgutama; mõni aga vajutab silma peale, et pisarat kätte saada, ja pilt läheb selgemaks.
Osa tunneb, nagu oleks liiv silmas, mõni kurdab kipitust, põletustunnet."
Loe edasi ajakirjast...
