Psühholoogilisi kriise tuleb ette iga inimese elus. Üks elab kriisi kergelt üle, teine väljub sellest vaimselt tugevamana, kolmas aga jääb aastateks hingeliselt põdema. Kas asi on ainult sündmuse raskusastmes või isiksuse vaimses tugevuses?
Küsimusele, miks inimesed kriisidega erinevalt hakkama saavad, on vastust otsitud läbi aegade. Sõna "kriis" tuleneb kreeka keelest ning sellel on palju tõlgendusi: muutus, oht, pööre, lahutus, võimalus. Psühholoogiliseks kriisiks peetakse inimese psüühika reaktsiooni olukorrale, mis on muutunud tema jaoks ebanormaalseks.
See, mida keegi ebanormaalseks peab, oleneb suures osas inimese maailmakäsitusest. Ühe jaoks võib see olla töökohakaotus, teise jaoks lähedase surm. Enne tõelise sündmuse kogemist ei saa ennustada, kui sügavalt reageeritakse ning millist mõju avaldab see inimese edasisele käekäigule. Eriti raske on kriis inimese jaoks siis, kui tal puudub varasem kogemus, kuidas sellises situatsioonis toimida, ning tekkinud olukorra tõttu tema harjumuspärane elu muutub.
Psühholoogiline kriis kui protsess
Raskete sündmuste seedimiseks, läbitöötamiseks ning uue olukorraga kohanemiseks vajab inimese psüühika aega. Seega on kriisiprotsess otsekui puhver. Kriisireaktsioon kaitseb inimese vaimset tervist, laskmata tal juhtunu mõjul n-ö katki minna, võimaldades uue olukorraga tasapisi kohaneda.
Üteldakse, et aeg parandab haavad, ning selles ütluses on oma tõetera sees. Samas saab inimene kriisiga toimetulekuks palju ise ära teha. Kõigepealt on hea teada psühholoogilise kriisi etappe, et mõista, mis üleüldse inimese psüühikaga toimub.
Loe edasi ajakirjast...
