Leukeemia on rahvakeeles vere ja luuüdi vähk. Selle raske haiguse ravi hõlmab nii keemiaravi kui ka luuüdi siirdamist.
Kristiina Kivi on noor naisterahvas, kes elas selle kõik üle ning ei mõelnud kordagi, et võiks surra. "Praegu on minu elu vapustav ja võtan sellest kõik, mis võtta annab," ütleb Kristiina rõõmsalt.
Ränk haigus avastati pooljuhuslikult. Leukeemia sümptomid Kristiinal puudusid – ta tundis end küll väsinu ja tujutuna, kuid nii tunnevad end kahjuks paljud. "Sisetunne ütles juba mõnda aega, et midagi on halvasti. Olin kurnatud ning tahtsin palju magada. Käisin arstide juures, kuid nagu ikka pandi kõik minu vaevused moodsa stressi diagnoosi alla," kirjeldab Kristiina.
Haigus avastati EMO-s
Ühel esmaspäeval sattus Kristiina aga väga suurte peavaludega EMO-sse ning seal diagnoositi tal leukeemia.
"See oli 2012. aasta juulikuu pühapäev, kui läksin trenni ja peale seda lümfimassaaži. Massöör hoiatas mind, et järgmisel päeval võib olla suur peavalu, sest mürgid hakkavad kehas ja lümfides liikuma. Juba sama päeva õhtul tundsin end väga halvasti ning mõtlesin, et ju siis oli mul kehas nii palju mürke, mis nüüd kõik korraga liikvele pääsesid.
Esmaspäeval läksin tööle, sain paar tundi tööd teha, kuid peavalu oli lausa tappev. Läksin EMO-sse, viibisin seal kokku viis tundi ning lõpuks selgus diagnoos, mis oli minu jaoks kõige hullem – leukeemia. Diagnoosi määras hematoloog-onkoloog.
Samas oli teiste arstide suhtumine üllatav. Üks arst ütles, et ma näen välja liiga hea selleks, et mul võiks selline haigus olla, ning need sõnad andsid mulle sel hetkel tohutu toetuse. Üldiselt suhtuti aga minusse nii, nagu oleksin ise endale diagnoosi välja mõelnud, soovitati lihtsalt peavalu vastu valuvaigistit võtta."
Sellist diagnoosi on raske aktsepteerida. Kristiina suutis jääda tugevaks: "Mul ei tulnud mõttessegi arsti sõnades kahelda. Kui rääkisin haigusest elukaaslasele ja perele, siis nemad ei uskunud. Nad sisendasid endale, et tegu on vale diagnoosiga. Järgmisel päeval, kui hematoloogi diagnoosi kinnitas ka neuroloog, jõudis see lähedastele kohale ning kõigi emotsioonid olid nutused. Diagnoosi lõplikuks kinnitamiseks saadeti perekond palatist välja.
Ma suutsin end päris kiirelt kokku võtta, küll aga küsisin end järgmiseks ööks koju, et mul oleks mehega võimalik asjad korralikult läbi arutada."
Loe edasi ajakirjast...
