Elurõõm
Pianistist gastroenteroloog
ITA SERMAN

“Muusikal on minu elus olnud kindel koht lapsepõlvest saadik. Aga sama kindel oli poisieast peale ka teadmine: minust peab saama arst,” sõnab Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloogiaosakonna juhataja Benno Margus.

Õdusas saalis kõlavad mõnusad meloodiad. Solistid kummardavad, publik aplodeerib. Siis tõuseb tänama pianist. Üks kuulajaist jääb teda tähelepanelikult silmitsema. Astub pärast kontserti ligi ja arutleb: “Vaatan siin ja mõtlen - küll see mees on minu arsti moodi! Aga ei ole arst, on hoopis klaverimängija. Kuidas kaks inimest võivad ikka nii sarnased olla!”
Jutt paneb Benno Marguse kavalalt muhelema. Seda enam, et taolist mõtteavaldust ei kuule ta hoopiski esimest korda.

Klaverisaatja arstide hulgast
Marguste suguvõsas pole varem arste olnud. Nagu pole olnud ka muusikuid. Aga laulmist on au sees peetud alati, ja Bennole meeldinud väiksest peast kõikvõimalikke instrumente katsuda - et teada saada, millist häält üks või teine, näiteks klaver parasjagu teeb.
Kummalisel kombel tuli muusika tema ellu tõsisemalt tagasi just siis, kui ta Tartu Ülikoolis arstikutse suunas hakkas esimesi samme astuma. Kui ta nädalavahetustel Pärnusse koju käima juhtus, otsis üles oma endise klaveriõpetaja Maimu Partsi. Nii nad siis kahekesti vanas koolimajas laupäevaõhtuti musitseerisidki. Argipäevil aga selgus ühtäkki, et Tartus oli meedikuks pürgijate seas musikaalseid inimesi teisigi, viiulit mängiv kursuseõde Piret Müürisepp näiteks. “Hakkasime vähehaaval proovima, ja kukkus päris kenasti välja,” meenutab Benno Margus tollaseid ja hilisemaidki esinemisi praegu ühes ravimifirmas töötava Piretiga.
Ave Aava jälle osutus harvaesinevalt ilusa koloratuursoprani omanikuks. Praegu Pärnus lastekirurgina töötavast Avest sai tookord Benno teine lavapartner.
Kui ülikool läbi sai, tuli vaiksem aeg ka muusikas. “Esimene aasta arstina oli tohutu tööle pühendumise aeg,” meenutab doktor Margus esimesi katsumusi ja nendest ülesaamisi Pärnu Haigla sisehaiguste osakonnas ja kiirabis. Aga siis tuli ettepanek Tallinnast. Ja gastroenteroloogi eriala meelitas internatuuri ajast saadik. “Seedetrakti haigused ei tähenda pelgalt vestlusi patsiendiga ja tablettide soovitamist. Hoopis põnevam on siseneda sondiga seedeelunditesse, uurida, ravida,” räägib doktor Margus õhinal patsiendi jaoks just mitte kõige meeldivamatest protseduuridest.
Nii ehk teisiti - ordinatuurist püüdis nooruke arst võtta kõik, mis võtta andis. Täpsemalt - oma tulevase eriala.
Ja just siis oli jälle tagasi ka muusika. Üksteise järel hakkasid temaga ühendust võtma lauljad. “Eks see veidi ootamatu ole vist tõepoolest - et laulja tuleb endale pianistist saatjat otsima just arstide hulgast,” naerab Benno Margus rahulolevalt.

Lauljatele ära ei ütle, patsientidele samuti mitte
“Pärast vastuvõttu pakib ta oma kohvri kokku, kiirustab autosse ja lähebki sõiduks,” kirjeldab üks kolleeg doktor Marguse üsna tavalist päeva.
“Nii see just täpselt ongi!” kinnitab asjaosaline ise energiliselt. Aga sõita tuleb näiteks Pärnusse, Valka või Narva. Sest erinevaid kavasid kuulub tema repertuaari päris rohkesti, samuti erinevaid lauljaid lähikonda.
“Kõigepealt otsis mind üles kirjamees ja laulja Toomas Kuter. Ütles, et proovime, ehk saab meie ühisest musitseerimisest asja,” meenutab Benno Margus. Saigi. Veelgi enam - üks esinemine tõi teise ja lauljate rida muudkui täienes. “Margarita Voites, Therese Raide, Erkki Otsman, Allan Jakobi, Heidy Tamme, Jaak Jõekallas, Allan Jakobi,” loetleb Benno Margus neid, kellega koos on kümne aasta kestel üha uusi ja uusi kavasid kokku seatud, lisaks veel üksikud ülesastumised teistega.
Õigupoolest ei ole arstist pianistile hoopiski võõrad ka sooloesinemised. Umbes nii, et istud klaveri taha, lased mõttel lennata ja sõrmedel klahve mööda libiseda ning muudkui improviseerid... Sellised esinemised on toonud kutseid restoraniomanikelt. Aga sinnapaika need jäävadki. “Ma ei saa seda endale lubada. Arstitöö on mulle siiski kõige tähtsam - nõuab rohkem aega ja suuremat pühendumist,” põhjendab doktor Margus seni siiski ainukesi äraütlemisi.
Arstitööks aega ikka jätkub?
“Põhiline aeg kulub ikka sellele,” rahustab doktor Margus muheldes oma patsiente. “Lõppude lõpuks on ööpäevas 24 tundi, ja selle ajaga võib jõuda päris palju. Ütleme nii, et 10 tundi sellest kulub tööle,” arutleb ta. Ja lisab pärast pisukest mõttepausi: “Muidugi, kui öö- ja koduvalved välja arvata...”

Endoskoop contra klaver
Vahetevahel võib doktor Marguse lähikonnas näha umbes sellist pilti: lauljad on parasjagu proovi jõudnud, saatja sätib end mugavamalt klaveri taha, ja just siis heliseb telefon. Ühtäkki saab pianistist kibekähku toimekas arst. “Meie haiglas peab endoskoopia-teenistus olema tagatud ööpäev läbi,” selgitab doktor, ja läinud ta ongi...
“Meeldiv vaheldus,” kommenteerib ta oma kiiret elutempot ise. Sest ühelt poolt lisab muusika tema ellu koormust päris kindlasti, teisalt on see parim vahend kõikvõimalike vaimsete pingete maandamiseks. “Meeldiv seltskond, väljasõidud, edevuse väljaelamine laval,” loetleb doktor Margus oma stressivastaseid vahendeid.
Niisiis on tegu millegi sellisega, mida gastroenteroloogidel on kombeks soovitada patsientidele: puhake, tegelge vahelduseks oma hobiga
Doktor Margus ise ütleb end siiani suhteliselt terve inimese olevat. “Kolleegid küll vahel kaebavad - kellel on kõrvetised ja kellel muud sümptomid,” on ta tähele pannud. Aga tema ise loodab endaga hakkama saada ka tulevikus. Muusika abiga - mõistagi.

Loe edasi ajakirjast!