Oktoober 2000: Uudishimu 6 Peeglis Valuvõtja valutab südant 8 Päevakaja Osteoporoosi päev – ja terve nädal 12 Ravi Põis tellija materjalist 14 Parkinsoni tõbi teeb aeglaseks 20 Kutsehaiged rabavad, kuni veel jõuavad 30 Omal jõul Ma olen ebamugav patsient 17 Ilu ja tervis Veenilaiendeid annab ennetada 25 Eneseabi Jahe suvi – tõbine talv? 26 Allergiariskid spordis 52 Valikuvõimalus Korras seedimine tagab tervise 36 Kuulsuste lood Surnud või kuulus 40 Loodusravi Ravimtaimedes on omad ohud 44 Piimaseen 45 Küsi meilt Kas vask ravib? 44 Eaka inimese jalavalud 47 Kaalul on rohkem kui metamisool 49 Toit ja tervis Kaal normi – igas eas 54 Äädikas kui elueliksiir 60 Vanaema retseptid 61 Järjejutt Ühel jalal Elbruselt koju 62 Vähinädal Vähk ei salli teraleiba 66 Usu või mitte Tervis tähekaardil Täida ja võida! 73 Uudishimu Vaktsiin Alzheimeri tõve vastu Iiri farmaatsiafirmas Elan on leiutatud vaktsiin, mis katseloomadel pidurdab Alzheimeri tõvele tunnuslike muutuste kujunemist peaajus. Peptiidi AN-1792 süstimine venitab valgulise polüsahhariidi amüloidi ladestumist ajus kuue kuu võrra. Inimesele ülekantuna tähendab see 12,5 aastat. Veel erutavam on avastus, et haiguslik protsess ajus võib seiskuda ja isegi taandareneda, kui vaktsiini manustada varakult, enne närvirakkude kõhetumist. Nüüd alustatakse kliinilisi uuringuid inimestel. Vaktsineerimise tulemusi kontrollitakse ajuvedeliku analüüside ja kognitiivsete testidega. Uuringud on üsna kulukad: üks vaktsiinisüst maksab ligikaudu 80 000 krooni ja veel pole selge, mitu süsti peab inimesele tegema. Uurimistulemusi oodatakse 3 – 5 aasta pärast. Siis peaks selguma, kas vaktsineerimine tõepoolest aitab Alzheimeri tõbe ära hoida. Pidades silmas keskmise eluea järjekindlat pikenemist, on vanemas eas esinevate haiguste edukas ravimine äärmiselt oluline Heeringas arstitähega “Marineeritud heeringat kaks korda nädalas!” Niisuguse ravi määrab oma südamehaigetele patsientidele šoti arst dr Andrew Travett, kes töötab Orkney saartel (Suurbritannia). Hämmastunud haigetele selgitab meedik, et õige toitumine on haigele südamele täpselt sama tähtis kui medikamendid. Samal arvamusel on ka haigekassa, makstes heeringate eest, sest on kindlaks tehtud, et just merekalade rasvhapped tugevdavad südant. Ka õlu kaitseb südant Õllemaa Tšehhi viies provintsis uuriti kõigi südamelihaseinfarkti läbi põdenud 25 – 64-aastaste meeste elulaadi ja toitumisharjumusi. Keskmine nädalas tarbitud alkoholikogus oli 148 g, sellest 87% moodustas õlu. Uurimisandmete analüüsimisel piirduti mittejoojate ja üksnes õlut pruukivate meeste võrdlemisega. Viimased jaotati nelja rühma, vastavalt nädalas tarbitava õlle kogusele: 0,5 l; 0,5 – 3,9 l; 4 – 8,9 l ja üle 9 l. Iga päev või peaaegu iga päev õlut joonud meestel oli suhteline südameinfarktirisk ainult 0,38, mittejoojatel 1,0. Meestel, kes tarbisid nädala jooksul 4 – 8,9 l õlut, oli haigestumisriisiko veelgi väiksem – 0,34. Uurimistulemused paistavad kinnitavat väiteid, et väga mõõdukas koguses teeb alkohol südamele head. Esimene seksuaalvahekord Üha enam tuleb juurde teismelisi, kes on esmakordselt seksuaalvahekorras enne 15. eluaastat. Aastail 1996 – 1997 küsitleti Šotimaal 7 500 kooliõpilast vanuses 13 ja 14 aastat, paludes kirjeldada oma seksuaalkogemusi, eriti esimest seksuaalvahekorda. Nimetatud sündmus oli seljataga 18% poistest ja 15,4% tüdrukutest. Peaaegu 75% teatas, et see juhtus pärast 13. sünnipäeva. Vahekorras olnud noortest 60% kasutas kondoomi, 9% katkestatud suguühet, 18,9% ei hoolitsenud eostumisvastaste abinõude eest. Ligi 20% tüdrukutest ja 7% poistest mainis, et esimene seksuaalvahekord toimus teatava surve all, kusjuures ka alkohol mängis oma osa. Küsitlusest ilmnes, et paljud – tüdrukud sagedamini kui poisid – seda tegu kahetsevad. 40% küsitletuist arvas, et aeg seksuaalelu alustamiseks oli õige. 32% tüdrukutest ja 27% poistest nentis, et see juhtus liiga vara, vastavalt 13% ja 5% väitis koguni, et seda poleks nende eas üldse vaja olnud. Kahetsustunne pärast esimest vahekorda ei sõltunud sotsiaalsest seisundist, perekonna suurusest ega kondoomi kasutamisest. Tüdrukutel oli kahetsustunne seda tugevam, mida suuremat survet oli neile avaldatud. Peeglis Valuvõtja valutab südant Üllar Ende Tallinna Keskhaigla reumatoloogiaosakonna juhataja dr. Oivi Aakre kuulub kindlalt nende hulka, kes otsivad võimalusi teha ega otsi põhjusi mitte teha. Pühendunud tohtrile see igiomane ongi. "Vana mõtlemine, et arst on jumal, peab meilgi minevikku jääma," leiab ta. "Kui haige ennast ei aita, siis ei aita hea arst ega ravim." Reumaatiline liigesehaigus on tarkade haigus, millega toimetulemiseks peab ennast harima. Selle liikumise ja sellise eluvaate juhi rollis on doktor Aakre tõesti sobivaim. Ta on loonud Tallinna Keskhaigla reumatoloogiaosakonna. See kõik on ühe inimese algatusvõime, julgus ja teadmised. Õnnenumber 13 Keskkoolitüdruk Oivi oli kogu maakonnas hinnatud sportlane: ujus, jooksis ja hüppas kaugust. Ja kord tuli aeg otsustada, mis saab edasi. "Et mu ema oli meditsiiniõde, tundus arstiamet kõige lähedasem. Aga kartsin, et ülikoolis on sinna nii palju tahtjaid ja ma ei saa sisse," meenutab Oivi Aakre. "Aga just sellel aastal tuli Tartus uus eriala – spordimeditsiin. Kuna mul oli suur spordiarmastus ja tahtmine arstiks saada, siis sinna ma eksamid tegingi. Olin kolmeteistkümnenda rühma kolmeteistkümnes kandidaat, ja esimesel katsel sain sisse. Kui räägitakse, et arstiteadus on väga raske, siis mina ei mäleta, et oleksin kunagi ummikus olnud. Vastupidi: minu arust oli lõputult huvitav, kui sain midagi teada ja juba tekkisid loogilised seosed. Ja kõik see füsioloogia – kuidas inimese organism funktsioneerib nagu kellavärk." Dr. Aakrel on tagantjärele hea meel, et spordiarstiks õppijad said täieliku kursuse, mida tohtril üldse tarvis on. Samas oli see alles kõigi õppimiste algus. "Kunagi pole sa valmis arst, sest kuue-seitsme ülikooliaasta teadmised on alles põhi, kust edasi töötada. Nii on mu elu olnud üks lõputu õppimine." Kutsumus aidata Praegusaja rahajahimees või -naine, kes kunagi kutsumust pole tundnud, muidugi muigab selle veendumuse peale, ent pühendunute abi läheb enamasti temalgi tarvis. "Meil alles oli kursuse kokkutulek, oleme juba staažikad arstid. Seal arutasime ka seda, et kui nüüd uuesti alustada, kas läheksime arstiks õppima. Võib-olla ainult kümme protsenti arvas, et mitte iialgi. Aga mina ei kujuta ennast kellegi teisena ette. Tundub, et see elukutse on mulle sobinud, ja niikaua kui olen töötanud, on mul alati haigeid jätkunud. Nendega on mul hea kontakt ja vastastikune lugupidamine. Ma ei ole kordki tundnud, et mul pole selleks tööks jõudu. Teadmisi võiks meil elu lõpuni veel rohkem olla, aga mida aasta edasi, seda enam tunnetan, et suudan inimestele rohkem anda." Ai, valus on! Me ootame ja otsime ainult häid emotsioone ning teame, kuidas meid kulutab pidev teiste hädade kuulamine või valule kaasaelamine. Tohtri juurde aga tullakse iga päev ju ainult valu kurtma. "Aga me saame ju valu tekkepõhjusi analüüsida ja valu leevendada või ära võtta," ei näe tohter tõbiste kurtmises midagi kulutavat. "Kui liiges on paistes ja valutab, on kõik imelihtne. Anname rohud ja ütleme, mida peate ise tegema, ning teil on parem. See on meie jaoks kergem haige. Või leiame noorel inimesel haiguse põhjusena mädased kurgumandlid. Kui need ära opereerida ja lisaks korralikult ravida, siis suure tõenäosusega saab ta terveks." Isegi lamaja võib tõusta "Ma ei mõtle kunagi pessimistlikult, kui tuleb raske haige," ütleb kogenud valuvõtja. "Ma püüan leida temas optimismi, anda talle jõudu ja koos sellega lootust. Lootus on sama tähtis kui ravi, aga ma ei valeta kellelegi. Kui suudan sisendada lootust, siis järelikult ise usun paranemisse. Patsient tunneks kohe ära, kui valetaksin. On arutletud sellegi üle, kas raske kuluga haiguse puhul on parem teada, mis meid täpselt ees ootab või mitte. Et teaks kas või oma edasist elu korraldada. Doktor Aakre toonitab, et arst pole jumal. Tema teeb, mis tema teadmises ja võimuses, ent haige peab ka ise tervenemisele kaasa aitama. "Näiteks iga päev võimlema, kaalu vähendama, suhkrust loobuma... Kui sa iseennast ei aita, siis ei aita ei hea arst ega ravim." Tark tõbine küsib Põikpäistega on elus üldse raske, aga haigete enda huvi ja teadmine on meil paraku veel napp mis napp. Oivi Aakre praktiseeris 1995. aastal Ameerikas mõnda aega ühe eraarsti vastuvõttudel ning Seattle'i ülikoolis kuulsaima eestlasest reumaprofessori Mart Männiku juures. "Sinna tulid kõrgema etapi konsultatsioonile haiged, kes vaadati väga põhjalikult läbi. Seal oli kõik sama, mida meiegi ideaalis näeme – haigele selgitati kõik põhjalikult ära. Iga haige küsis: "Miks ma just seda rohtu võtma pean? Kui kaua ma seda võtan? Millised on ravimi kõrvaltoimed?" Vaat’ seda viimast küsib haige minult harva," nendib dr. Aakre. "Mida rohkem haige teab, seda parem. Kuna perearstil pole võimalik nii täpset diagnoosi panna ega ole ülevaadet kõigist tänapäeva ravimitest, siis piirdutakse väga ühelaadselt reumaravimi diklofenakiga, seejuures küsimata: "Vabandage, ega teil ole seedetraktiga probleeme olnud? Kui on olnud, siis millal? Ega haavandeid ole olnud? Kui tunnete, et kõhus hakkab miski tunda andma, siis teatage mulle kohe." Nii töötades väldiksime palju kõrvaltoimeid ja leiaksime võib-olla veel paremaid ravimikombinatsioone." Miks me toodame invaliide? Algul spordi- ja jaoskonnaarstina, hiljem kardioreumatoloogi ja reumatoloogina töötanud Oivi Aakre on Tallinna Keskhaigla reumatoloogiaosakonna hing. Pisut üle kahe aasta tagasi loodud osakond on kiiresti arenenud, selle tohtrid on kõrge eurokoolitusega ning dr. Aakre ütleb kindlalt, et siin saab täiesti Euroopa tasemel ravi, ent kõigile abivajajatele pole seda võimalik pakkuda. Mida ütleb tohtri süda, kui ta oskab ja tahab tõbiseid aidata, ent ei saa? "Süda valutab iga päev, kui tööle tulen. Depressiooni tekitabki see, kui ei saa haigetele õigel ajal ravi anda, sest ei ole raha. Siin on midagi väga viltu ja valesti." Dr. Aakre meelest on loomulikult tarvis väga head perearstisüsteemi ja reumakonsultante polikliinikutes, ent kindla diagnoosi saamiseks ja kõrgetasemeliseks raviks peab haige vabamalt pääsema ka oma ala parimate asjatundjate juurde. " Kui arstiabi hilineb, on invaliidsus ühe inimese kurb saatus, aga veel suurem häda on see: kui me ei ravi noores eas inimest õigesti, et tema töövõimet säilitada, siis kaudne raha, mis kaotame, on kümme korda suurem, kui meditsiini pealt praegu kokku hoiame." Oma pisike suur päike Viimasel ajal on Oivi Aakre sedavõrd töörakkes, et üht ilusat hetke oma muiduelust ei tule kohe meeldegi. Aga siis tuleb, ja see pole pelgalt hetk. "Olime puhkuse ajal abikaasaga Viljandi maakodus, meiega oli ka väike tütretütar, kes pole veel aastanegi. Kui pärast küsiti, kuidas me puhanud oleme – suvi oli jahe ja külm –, siis vastasime: "Meie puhkus oli imeilus, kuna meil oli oma päike." Seesama pisike päike. Kui küsite, kuidas stressist lahti saada, siis selleks on suur õnn ja rõõm, mis väikese lapselapse silmadest vastu vaatab. Ja kui ta hommikul ärkab, siis tavalisele päikesele on suur päike lisaks." Omal jõul Ma olen ebamugav patsient Lea Arme “Inimesed sageli ei teagi, mida suhkruhaigus endast kujutab,” ütleb Birgitt (24). “Ega minagi neljateistaastaselt õieti jaganud, mis on see, millega mul elada tuleb.” Kui ema suri, oli Birgitt 12-aastane. Õieti ei tea ta päris täpselt tänini, miks nii juhtus, selge on vaid, et suhkruhaigusega polnud sel igatahes pistmist, kuigi nimetatud tõbi kuulub pärilike hulka. “Pole teada, et suguvõsas oleks keegi veel suhkruhaigust põdenud,” ütleb Birgitt. “Ema surm mõjus meile kõigile rängalt. Olin murdeeas, arvatavasti ei pidanud organism lihtsalt pingele vastu. Ju siis oli minu Achilleuse kand just kõhunääre…” Kõhuvalud sagenesid, tüdruk võttis 15 kg kaalust alla. 13-aastaselt diagnoositi tal suhkruhaigus. “Ma ei osanud alguses haigusesse kuidagi suhtuda,” meenutab ta, “ma vist ei uskunudki seda. Kui oled kolmeteistaastane, siis ei usu ju, et sinuga selline asi üldse juhtuda võib. Käisin Tallinna 21. keskkoolis, eks koolielu tegi haigus tülikamaks muidugi – käi, ampullid kotis, kuskil kempsunurgas ennast süstimas, medpunkti ka ei tahtnud miskipärast minna… Seda, et oleksin oma haigust kangesti häbenenud või varjata püüdnud, ma ei mäleta. Aga ega keegi teadnudki õieti, mis suhkruhaigus on. Oma sisetunnet olen aga ikka usaldanud rohkem kui arstide ettekirjutusi. Eksperimenteerin üsna julgelt enda ja oma haigusega – mul pole plaanis seda siin küll propageerida, aga nii see on. Haiglasolemist ei poolda ma üldse – seal on inimene igapäevaelust väljas, hoopis teises miljöös, sööb haiglatoitu jne. Kui haiglas saadki veresuhkru normi ja siis koju lähed, on kohe kõik jälle plaksti! sassis! Alguses olin eriti põikpäine, insuliini süstisin – hakkasin kohe ise süstima, ei saanud ju kuus korda päevas polikliiniku vahet joosta – siis, kui meelde tuli… Mul on olnud väga toredad raviarstid, targad ja kannatlikud. ” Suhkrusisaldust veres mõõdab ta endal ise. “See pole kunst, tänapäeval on vahendid väga mugavad, lükkad proovi aparaadi alla ja 12 sekundi pärast on vastus käes. Kui mul on veresuhkur seitse, siis on juba väga hästi… Eesti riik on ka nii rikkaks saanud, et jagab vereprooviribasid peaaegu tasuta. Mingit kunsti seal ei ole, tuleb lihtsalt ennast jälgida ja enesetunnet tähele panna. Mis dieedipidamisse puutub, siis eriline probleem see minu jaoks pole olnud. Õpid ju arvestama, mida endale lubada saad ja mille arvelt. Kui on ikka kange tahtmine magustoitu süüa, siis jätan prae juures kartulid söömata ja luban endale magustoidu. Alkoholist on suhkruhaigel parem eemale hoida, kuna alkohol madaldab veresuhkrut ega lase süsivesikutel imenduda, aga ega ülemäärane alkohol ole kellelegi kasuks. Klaas veini sünnipäevalauas või nii – mina ei ole sellest küll numbrit teinud. Mulle meeldib tantsida, korraldame sõpradega vahel stiilipidusid – mulle meeldib elada! Kord olen ka koomasse sattunud, omaenda mõtlematuse tõttu, muidugi. Mul oli viiruslik kõhugripp, miski sees ei seisnud, tundsin end kohutavalt halvasti, ei söönud midagi, ei süstinud ka. Mees kutsus veel õigel ajal kiirabi, muidu – mine tea… Surmahirmu või midagi sellist ma ei mäleta. Aga pärast seda kogemust olin tükk aega oma tervise suhtes pedantselt korralik… Ma ei taha, et mu lapsed peaksid kasvama emata nagu ma ise.” Kuueteistkümneselt kohtus Birgitt mehega, kellega ta on nüüdseks kaheksa aastat koos elanud. Emarõõmud ja -mured Kui täie tervise juures naine võib lastesaamise vabalt ka kolmekümnendate eluaastate kanti planeerida, siis suhkruhaiguse puhul kehtib tõde: mida varem, seda parem. “Olin riskidest teadlik,” ütleb Birgitt, “arstid olid mulle rääkinud, et mida nooremana sünnitan, seda parem nii mulle kui lapsele, sest noore inimese organism on veel tugev. Ma ei ütleks, et seda teadlikult planeerisime, aga olime mehega üle aasta koos elanud, kui jäin esimest last ootama. Aborti teha ei tulnud mõttessegi! Läksin siis, noor tüdruk, nagu ma olin, õhinal günekoloogi juurde, kes mind sõna otseses mõttes solgiga üle valas. Tohter oli keskealine, ehk polnud tal kõige paremad päevad käsil, igatahes sõimas ta mul alustuseks näo täis: mis te õige mõtlete, ise olete alles laps, te ei tohigi üldse sünnitada; kas teil mees ikka on või, jne. Kui ütlesin, et on küll, siis kähvati mulle: kindlasti sama noor kui te ise?! Vastasin, et kümme aastat vanem (mees oli tol ajal 27), aga selle peale imestas arst: siis on ta teile ju isa eest?! Tulin sealt tagurpidi tulema, uks käis selja taga pauguga kinni, jooksin tädi juurde nutma. Tädi, isa õde, on olnud mulle kõik need aastad otsekui ema eest, rahustas mu siis ilusti maha ja saatis Keskhaiglasse doktor Alti juurde. See suurepärane arst aitas mul mõlemad lapsed ilmale tuua, raske on leida sõnu, et talle oma tänulikkust täiel määral väljendada.” Elada sellega, mis on Sageli kukub nii välja, et kellegi haigus pole mitte niivõrd ta enda, kuivõrd just ümbruskonna probleem. Et oh sa vaeseke, kuidas sa küll elad ja oled... “Tegelikult võiks haigustesse lihtsamalt suhtuda,” leiab Birgitt, “õieti on see ju elustiil – terviseprobleem esitab sulle nõudmisi, millega arvestad. Kes meist ei tegeleks vahetevahel enesehaletsusega? See on nii inimlik. Ise mõtlen ka teinekord, et peab siis just minul selline – igavene – haigus küljes olema? Aga mul on pere, kaks tervet last, vanem poeg läheb järgmisel aastal juba kooli – mida saatuselt veel tahta? Kui tänamatu tohib inimene üldse olla? Ma usun, et inimene on palju targem ja tugevam, kui ta ise uskuda julgeb. Nalja ja naeruga saab ka rasketest aegadest paremini läbi. Mina ei ole masenduja-tüüp, mulle ei meeldi oma hädade üle ohkida. Keegi meist pole täiuslik, tõenäoliselt pole läbini tervet inimest üldse olemaski. Ennast peab võtma nii, nagu sa oled. Ja ongi kõik.”